1930: maailm sai esimese stjuardessi
Ameeriklannast Ellen Churchist sai esimene naissoost lennusaatja, kes julges uue väljakutse vastu võtta ja pidevalt ühest linnast teise lennata. Esmakordselt astus ta stjuardessina lennuki pardale täna 90 aastat tagasi, 15. mail 1930. aastal.
Allan Espenberg
Pole kaugeltki üldtuntud fakt, et kuni 1930. aastateni töötasid reisilennukitel lennusaatjatena eranditult mehed. Esimeseks stjuuardiks oli 1912. aastal sakslane Heinrich Kubis. Tänapäeval on peaaegu vastupidi ja lennusaatjateks on enamasti naised. Aga ligi sada aastat tagasi oldi seisukohal, et naisterahvad ei sobi lennukite pardal mitte ühekski tööks. See arvamus kehtis senini, kuni ilmus välja Ellen Church.
Ellen sündis 22. septembril 1904. aastal Iowa osariigis Cresco linnas ja suurem osa tema lapsepõlvest möödus vanemate farmis, mis asus Cresco lennuvälja lähistel. Väike Ellen nägi iga päev startivaid ja maanduvaid lennukeid ning taoline vaatepilt lummas teda. Seetõttu võib kindel olla, et täiskasvanuna ei tahtnud ta kindlasti saada farmeri abikaasaks ja asuda hoolitsema lehmade eest.
22-aastaselt sai Ellen medõediplomi ja hakkas tööle haiglas. Kuid armastus lennukite vastu ei jätnud neiut maha, mistõttu läks ta õppima pilootide kursusele, mille lõppedes sai ta lenduritunnistuse.
Veebruaris 1930 astus Ellen Church sisse lennukompaniisse Boeing Air Transport, mis praegu kannab nime United Airlines. Pärast kohtumist kompanii juhi Steve Stimpsoniga sai naine aru, et piloodiks ei võeta teda mitte mingil tingimusel. Seetõttu pakkus ta välja mõtte, et lennuki pardal võiksid olla mõned medõed.
Tol ajal kartsid paljud reisijad lennukiga lennata, kusjuures see kartus polnud laest võetud. On fakt, et tollal toimus lennukatastroofe tunduvalt sagedamini kui tänapäeval. Lennukid lendasid madalal ja pilvedest allpool ning seda ka halbade ilmastikutingimuste korral. Seetõttu tegi Ellen õige arvestuse: kui lennuki pardal askeldab noor naisterahvas, kes ei karda midagi, siis pole ka ülejäänud reisijatel midagi karta.
„Arvan, et naisterahva viibimine lennukisalongis on hea eeskätt psühholoogiliselt. Kas meesreisija tahab tunnistada, et ta pelgab lendamist, kui tema kõrval töötab noor neiu?“ mõtiskles Ellen Church intervjuus ajakirjale Time.
Ilusad ja väikesed naised
Ellen suutiski Stimpsonit veenda ja kompaniijuht andis naisele kolm kuud aega, et ta leiaks endale lisaks veel seitse samasugust kartmatut medõde, kes oleksid nõus töötama lennukites. Mõni aeg hiljem olidki sellised naised leitud, kes võeti tööle kolmekuulise katseajaga.
Ellen Church sooritas oma esimese reisi 15. mail 1930. aastal, kui lendas San Franciscost Cheyenne’i linna ja sealt edasi Chicagosse. Elleni esimene lennureis kestis 20 tundi ning lennuk Boeing-80A tegi selle aja jooksul ühtekokku 13 vahepeatust. Lennukis oli 14 reisijat. Pärast seda lendu hakati Ellenit nimetama Lendavaks medõeks (Flying Nurse). Aga sellest, et lennukis usaldati mingi roll naisterahvale, sai tõeline sensatsioon.
Edu oli vapustav ja innustav: noored ja ilusad näitsikud aitasid reisijatel pikka lendu üle elada, vestlesid nendega, rahustasid närvilisi reisijaid ja kandsid neile ette toitu. Muide, United Airlines oli esimene lennukompanii maailmas, mis hakkas reisijatele toitu pakkuma. Ei möödunud kuudki, kui peaaegu kõik USA lennukompaniid hakkasid lennusaatjateks tööle võtma naisi.
Samas kirjutas ajakiri Time, et esimeste stjuardesside ehk „taevatüdrukute“ (sky girls) väljavalimine ja töölevõtmine oli läbinisti seksistliku iseloomuga. Nii pidid kandideerijad olema vallalised, neil ei tohtinud olla lapsi, nad pidid olema ilusad, kena kehaehitusega, sümpaatsed, intelligentsed. Lisaks veel ka noored (21- kuni 25-aastased) ning miniatuursed ja väikesekasvulised – naiste kaal võis jääda 45 kuni 52 kilogrammi vahemikku ja pikkus ei tohtinud olla üle 163 sentimeetri. Samuti oli stjuardesside puhul oluline pärineda heast perekonnast ja omada laitmatut iseloomu.
Kuni Teise maailmasõjani pidid stjuardessideks olema üksnes diplomeeritud medõed, kuid kuna pärast sõda ei jätkunud medõdesid kõigile tsiviillendudele, siis seda nõuet pehmendati. Kuid naiste välimuse osas jäid kõik nõuded püsima.
Teisalt ei köitnud noori tüdrukuid stjuardessideks hakkamisel mitte ainult kõrge palk, mis oli 125 dollarit nädalas. Võrdluseks: keskmine aastatöötasu 1930. aastal oli USA-s 1970 dollarit. Veelgi rohkem olid naised huvitatud võimalusest leida endale abikaasa, sest lennunduses töötas tollal väga palju mehi.
Esimeseks Euroopa lennukompaniiks, mis võttis tööle naislennusaatja, oli 1934. aastal Swissair, millele järgnes 1938. aastal Lufthansa.
Enne hukkumist jõudis abielluda
Ellen Church ise töötas lennukites üsna vähe aega, kõigest 18 kuud. Stjuardessitööst loobumiseks oli kaalukas põhjus: Ellen sai autoõnnetuses vigastada ja polnud enam suuteline seda tööd tegema. Seetõttu pöördus ta tagasi meditsiinimaile. Pärast Minnesota ülikooli lõpetamist sai temast Milwaukee ringkonnahaigla õendusosakonna juhataja. Teise maailmasõja ajal teenis ta kapteni auastmes USA armee medõekorpuses, kui toimetas haavatud sõdureid meditsiinilennukiga Põhja-Aafrika ja Itaalia lahingutandritelt ohututesse kohtadesse ning lõpetuseks töötas sanitaarrongis Prantsusmaal. Ka pärast sõda jätkas Ellen tööd haiglas medõdede juhina.
Ellen Church abiellus 1964. aastal pangajuhi Leonard Briggs Marshalliga, kuid see abielu jäi lühikeseks. Juba järgmise aasta augustikuus kukkus ta ratsutamise ajal hobuselt maha ja suri saadud vigastustesse. Tema auks anti Cresco lennuväljale tema nimi – Ellen Church Field Airport.
Muide, Ellen Church jättis lisaks lennundusele ja meditsiinile kaudse jälje ka raudteetransporti. Nimelt märkasid raudteekompaniide juhid, et stjuardessidel on lennukites väga suur mõju ja oluline roll, mistõttu kuulutasid 1937. aastal välja konkursi noorte näitsikute töölevõtmiseks restoranvagunitesse New Yorgis.
