1932: itaallaste verine kähmlus Tallinnas

Täna 86 aastat tagasi leidis Tallinnas aset midagi sellist, mida tavaliselt ei juhtu. 24. augustil 1932. aastal läksid kaks välismaa diplomaati omavahel rüselema, mis lõppes ühele mehele verise pea ja teisele vanglaga.

Allan Espenberg

Kõik Eesti ajalehed kirjutasid sellest itaallaste vahel toimunud vahejuhtumist – mõni lühemalt, mõni pikemalt, kuid ükski ei jätnud ebaharilikust loost rääkimata. Ka pealkirjad olid huvitekitavad: „Verine kallaletung Tallinna Itaalia saatkonnas”, „Itaalia saadik sai näost haavata”, „Kallaletung Itaalia saadikule oli tapmiskatse?” jne.

Ründerelvaks žiletitera

Mis siis tegelikult juhtus? 24. augusti hommikul kella 11 paiku ründas Itaalia kodanik Emilio Ferraris terariistaga Itaalia kuningriigi suursaadikut Eestis krahv Mauro Tosti di Valminutat. Kallaletung leidis aset pärast seda, kui saadik oli noominud Ferrarist, kuna too oli saatkonna ühe naisteenijaga halvasti käitunud. Need etteheited ajasid Ferrarise närvi, misjärel võttis ta žiletitera ja tõmbas sellega krahvi näkku pika ja sügava haava, mis ulatus silma alt kuni lõuani. Arst mõõtis haava pikkuse ära: see oli 16 sentimeetrit pikk.

Saadikuga polnud Ferrarise suhted juba ammu head. Need halvenesid juulikuus, kui Ferraris oli üht saatkonna naisteenijat sõimanud ja koguni mitu korda löönud. Nimelt oli Ferraris ühel hommikul leidnud, et tema arvates on ruumid koristamata, misjärel karjus Marie Kruugi peale ning lõi teda selga ja näkku. Kruug (Krug), kes oli Eesti kodanik, andis asja kohtusse ja peatselt oli tulemas süüdistuse arutelu.

Kallaletung saadikule toimuski päeval, kui Ferraris oli saanud kohtukutse. Teda vihastas saabunud kutse, aga ka saadikuga peetud terav vestlus, mistõttu ei suutnud ta end talitseda. Krahv oleks arvatavasti raskemini viga saanud, kuid ta suutis Ferrarise hoopide eest kõrvale põigelda. Krahv Tosti ülikond kärises siiski katki.

Saadiku nõudel Ferraris arreteeriti ja viidi ülekuulamisele politseisse. Samas ei saanud Eesti võimud tavapäraselt seda juhtumit menetleda, sest lugu leidis aset Itaalia saatkonna territooriumil, mis kuulub Itaalia riigile. Teiseks oli tegu Itaalia saatkonna koosseisu kuuluva inimesega, kuigi tal puudus diplomaatiline immuniteet ja ta viibis Eestis hariliku välispassiga.

Kui uurimise käigus olnuks selgunud, et Ferrarise viibimine Eestis on riigile ohtlik, siis olnuks üheks võimaluseks ta soovimatu välismaalasena Eestist välja saata. Kui aga tulnuks välja, et Ferraris tahtis saadikut tõsimeeli tappa, siis allunuks see kuritegu Eesti kohtule. Juhtum kuulunuks Eesti kohtu kompetentsi ka juhul, kui mehel olnuks kavatsus lüüa haavu selliselt, et vastase nägu oleks pikemaks ajaks moonutatud ja rikutud.

Ferraris selgitas hiljem, et tal oligi kavatsus saadiku põsk jäädavalt armistada, kuna Lõuna-Itaalias kehtivat taoline kättemaksukomme

Agressiivne narkomaan

Nõukogude Venemaalt Eestisse saabunud ja venelannaga abiellunud Emilio Ferraris nimetas end Itaalia armee reservohvitseriks, kes oli pärast maailmasõda saadetud Siberisse Itaalia sõjavange kokku koguma. Pärast enamlaste võimuletulekut olevat tal õnnestunud Venemaalt lahkuda alles suurte vintsutuste järel. Ta andis kõigepealt Tallinnas itaalia keele tunde ja seejärel võeti ta tööle Itaalia saatkonda kantseleiametnikuna.

Juba varemgi oli Ferraris saanud Tallinnas kuulsaks oma tasakaalutu, ülinärvilise ja agressiivse iseloomu poolest, mida seostati sellega, et ta oli kokaiini- ja morfiumisõltlane. Ajakirjanduse väitel oli tema skandaalsete tülide hulk väga suur. Teati, et 1923. aastal oli Ferrarisel olnud Tallinnas kahevõitlus ühe Itaalia ohvitseriga, kes oli kahtlustanud Ferrarist spioneerimises Nõukogude Venemaa kasuks.

Kord olevat ta käinud aga ähvardamas ajalehe Päewaleht peatoimetajat ja kutsunud mõned ajakirjanikud koguni duellile, sest talle ei meeldinud, kuidas ajaleht käsitles kindral Umberto Nobile polaarekspeditsiooni. Tema sõnutsi oli ta ise ohvitser ja sedasama oli ka Nobile, mistõttu solvas ajaleht oma looga Itaalia sõjaväge. Veel lubas ta kogu Päewalehe toimetuse täies koosseisus ja kiiremas korras maha lasta, kuid lubaduseks see jäigi.

Kuigi ajalehed valgustasid 55aastase Ferrarise elu trellide taga veel mitmel korral, oli järgmine oluline kuupäev selles loos 19. oktoobril 1932, kui Ferraris toodi keskvanglast autoga kohtusse lõppistungile ja toimetati vangivalvuri saatel süüpinki. Ajalehed Kaja ja Waba Maa kirjutasid, et Ferraris oli mustas ülikonnas palja pealaega vanahärra, keda iseloomustasid väga närvilised liigutused ja kes tervitas mõnda kohtusaali astunud tuttavat fašistliku kombe kohaselt, tõstes parema käe üles.

Kohtuasja arutati kinniste uste taga. Pärast tunnistajate ülekuulamist sõitis kohus terves koosseisus Itaalia saatkonda Poska tänavale, kus võeti tunnistusi ka saadik Tostilt. Lõpuks langetati otsus: Tallinna-Haapsalu rahukogu mõistis Ferrarise süüdi Itaalia saadikule kergete vigastuste tekitamises ning mõistis ta kaheks ja pooleks aastaks vangiroodu. See oli suhteliselt kerge karistus, sest varem oli räägitud, et ta võidakse ka kuni kümneks aastaks sunnitööle saata.

Hommikleht kirjutas 16. detsembril 1933. aastal, et Ferraris oli kaks päeva varem ennetähtaegselt vanglast vabastatud. Kuna Ferrarisel oli pool karistusajast ära istutud ja ta oli vanglas end korralikult üleval pidanud, siis otsustati ta vabadusse lasta. Seejärel sunniti ta Eestist lahkuma, nagu tehakse kõigi välismaalastega, kes on Eesti kohtus süüdi mõistetud.

Itaalia kuningriigi suursaadikut rünnanud Emilio Ferrarise kohtuistungit kajastasid paljud ajalehes, teiste hulgas Waba Maa.

Allikas: dea.digar.ee