1938: nõukogude piirivalvurid tapsid Eesti piirivalvureid

Täna 81 aastat tagasi kirjutasid ajalehed, kuidas Nõukogude Liidu piirivalvurid röövisid Peipsi järvelt kaks Eesti piirivalvurit, toimetasid nad oma riigi territooriumile ja tapsid seal. Eesti piirivalvurite röövimist nägid pealt järvel kalastanud Piirissaare mehed.

Allan Espenberg

Ajaleht Uus Eesti avaldas selle juhtumi puhul artikli pealkirjaga „Eesti piirivalvurid viidi väevõimuga N.-Vene territooriumile ja surmati seal kuulipildujaist“. Ka teised Eesti ajalehed pöörasid traagilisele kuritööle suurt tähelepanu, pannes oma esilehelugudele pealkirjaks näiteks „Ärev vahejuhtum piiril“, „Selgitatakse Peipsil tapmist“, „Venelased surmasid kaks Eesti piirivalvurit ja nende küüdimehe“, „Eesti piirivalvurite tapmine Peipsil“, „Peipsil surmati kaks Eesti piirivalvurit“ jne.

Jõle surm

Mõrvatöö pandi toime 8. veebruaril 1938. aastal. Kui Eesti esindajad sündmuskohta jõudsid, nägid nad kahe piirivalvuri ja küüdimehe laipu, mis lebasid Venemaa territooriumil poole kilomeetri kaugusel meie piirist. Piirivalvurite laibad asusid jääl 15 meetri kaugusel teineteisest. Nendest samal kaugusel ida poole asus küüdimehe regi, sealsamas olid ka küüdimehe ja tema hobuse surnukehad. Ühel piirivalvuril leiti kehast hiljem 11, teisel 7 ja küüdimehel 8 kuulihaava.

Laipade asukohast veel umbes kaks kilomeetrit lõuna poole olid selgesti näha üle piiri tulnud vene mootorsaani jäljed. Eesti esindajad nõudsid sõidukite jälgede lähemat uurimist, kuid venelased seda ei lubanud. Eestlasi ei lubatud ka üle riigipiiri, et nad saaksid kõigi asjaoludega tutvuda.

Jälgede järgi otsustades oli venelaste mootorsaan sõitnud üle piiri kuni 4 kilomeetri kaugusele Eesti territooriumile. Sealt pöördusid mootorsaani jäljed üle piiri Venemaale tagasi ning sinna läksid ka küüdimehe reejäljed. Piirissaare kalurid, kes kalastasid järvel paar kilomeetrit allpool, nägid mootorsaani sõitmist Eesti alale ja ühe veoki äraviimist. Peale selle oli Venemaa poolt kuuldud kaht kuulipildujavalangut.

Piirissaarlastele jäi mulje, et mootorsaani poolt äraviidud veok kuulus meie patrullile. Nendest tähelepanekutest järeldati, et Venemaa poolt Eesti alale tulnud mootorsaan jõudis arvatavasti meie patrulli juurde siis, kui see oli oma kontrollkäigu piiri ääres lõpetanud ja hakkas minema tagasi kordonisse.

Kolme mehe surma selgitati vene piirivalvurite poolt nii, nagu oleksid eestlased meelega ja salaja üle riigipiiri läinud, misjärel ei jäänud nõukogude piirivalvuritel muud üle, kui piiririkkujad maha lasta. Eesti ajalehtede kajastuste kohaselt pole see versioon kuigi usutav ja seda mitmel põhjusel. Kuna vahejuhtum leidis aset umbes kella 16 paiku ehk valgel ajal, siis langeb ära oletus, et Eesti piirivalvurid võisid eksikombel üle riigipiiri minna. Pealegi olid mõlemad piirivalvurid väga kogenud mehed, kes poleks ka pimedal ajal üle piiri eksinud.

Samas tunnistasid venelased hiljem, et nende mootorsaan olevat järvel eksikombel Eesti territooriumile sattunud, kuid pärast eksituse märkamist olevat koheselt tagasi pööratud. See olevat nende arvates olnud pisike eksimus, kuid venelased raiusid nagu rauda, et Eesti piirivalvurid olevat sihilikult läinud üle piirijoone ja hakanud seal tulistama vene piirivalvureid. Nii nad olevatki tulevahetuses surma saanud.

Seda versiooni eestlased ei uskunud, sest surnukehade lahkamisel leiti, et neil olid murdunud mitmed roided ning mõranenud jala- ja käeluud. See tõestas, et neid oldi enne tapmist pekstud ja piinatud. Eesti uurimiskomisjon tegi ka kindlaks, et meie piirivalvurid olid enne tapetud ja alles siis asetati surnukehade kõrvale püssid ja padrunikestad.

Traagilise ja verise piirivalvejuhtumi vastu tunti suurt huvi ka välismaal. Näiteks avaldas Helsingi suur ajaleht Uus Suomi põhjaliku aruande aset leidnud mõrvatööst. Tegelikult rääkisid kõik Soome ajalehed pikalt ja laialt Eesti piirivalvurite surmast. Ka Riia ajalehed jutustasid oma lugejatele vahejuhtumist.

Venelased andsid laibad Eesti piirivalvele üle alles 11. veebruaril ja 16. veebruaril sängitati piirivalvurid mulda Tartu sõjaväekalmistule. Hukkunud eestlasi olid saatma tulnud kümned tuhanded inimesed. Ajalehed kirjutasid, et lõpplaulu „Õnnista ja hoia“ laulmise järel lõppes matmistalitus, kuid rahvahulk seisis veel kaua vaikses leinas ümber haua.

Kes olid mõrvatud?

Mõlemad tapetud piirivalvurid – Alatskivi juures Peipsi rannikul asuva Nina kordoni ülem veltveebel Artur Pungas ja kapral Voldemar Kaio –  olid noored mehed, kel mõlemal oli algharidus. Esimene neist oli 34-, teine 35aastane. Ning mõlemad olid perekonnainimesed, kellel kummalgi jäid leinajatena maha abikaasad koos kolme alaealise lapsega. Seega jäi korraga isata kuus last, kellest vanim oli 7aastane ja noorim pooleteisene.

Koos piirivalvuritega surma saanud küüdimees oli kohalik elanik ja eraisik – rahvuselt venelane, 23aastane Vassili Eva, kes teenis endale ülalpidamist juhusliku tööga hobusemehena. Ta oli poissmees ning teda jäid leinama ema, õde ja vend. Seega saab öelda, et nõukogude piirivalvurid tapsid eestlaste kõrval ka ühe omaenda kaasmaalase, mis oli arvatavasti vajalik selleks, et ühtki tunnistajat ellu ei jääks. Hiljem venelased väitsid, et pidasid ka küüdimeest piirivalvuriks.

Veltveebel Artur Pungas sündis 23. oktoobril 1903. aastal Soomes. Ta asus sõjaväeteenistusse 1924. aastal ja määrati teenistusse 1. jalaväerügementi. Ta võttis osa 1. detsembril 1924. aastal mässukatse mahasurumisest Tallinnas. Järgmisel aastal lõpetas ta sõjaväe ühendatud õppeasutustes allohvitseride kursuse ja ülendati nooremallohvitseriks. Teeninud mõnda aega jaoülemana, lahkus ta sõjaväeteenistusest ja hakkas 1927. aastal tööle piirivalvurina. Kolm aastat hiljem sai temast kordoniülem ja 1932. aastal ülendati veltveebliks.

Kapral Voldemar Kaio sündis 5. mail 1902. aastal Tartumaal Kasepää vallas. Ta astus sõjaväeteenistusse 1922. aastal ja määrati teenistusse 7. jalaväerügementi. Seejärel ülendati ta kapraliks ja tema ametikohaks sai jaoülema kohusetäitja. Pärast sõjaväeteenistusest vabanemist 1923. aastal sai temast piirivalvur Peipsi jaoskonnas.

Piirivalvurite matuste kajastus ajalehes Uus Eesti.

Allikas: dea.digar.ee