1939: päev, mil surid nii Poola kui Eesti

 28. septembril 1939. aastal sõlmiti Nõukogude Liidu algatusel välisriikidega kaks lepingut, mis mõjutasid nii Eesti kui kogu maailma saatust. Kui need kaks lepet puudutasid Poolat riivamisi, siis samal päeval 79 aastat tagasi leidis aset kaks Poolaga otseselt seotud sündmust.

Allan Espenberg

 

Eesti langemine Nõukogude Liidu okupatsiooni alla sai alguse 1939. aasta suvel, kui 23. augustil sõlmitud Molotov-Ribbentropi paktiga (MRP) jagasid Saksamaa ja NSV Liit ära Euroopa. Mõlema riigi valitsused pidasid oma põhivaenlaseks Poolat, mis tükeldati kõigepealt ja ülikiiresti. 1. septembril hõivas poole Poola territooriumist Saksamaa ja 17. septembril võttis teise poole oma kontrolli alla Nõukogude Liit. Saksamaa tungimisega Poolasse algas Teine maailmasõda.

Eestisse toodi Punaarmee sõdurid

Kuna MRP lepinguga jäid NSV Liidu mõjutsooni ka Baltimaad, siis pidi Moskva midagi ette võtma, et Eesti, Läti ja Leedu väiksema vaevaga endaga liita. Sel eesmärgil hakati Eesti valitsust süüdistama erinevates kuritegudes ja lausa vaenlaste abistamises ning Eesti territoriaalvete lähedusse saadeti nõukogude sõjalaevad. Venelased kasutasid oma eesmärkide saavutamiseks nii jõudu kui šantaaži ja ähvardusi.

 24. septembril esitaski NSV Liit Eestile ultimaatumi, milles nõuti lepingu sõlmimist ja nõukogude sõjaväelaste lubamist Eesti territooriumile. Kuna keeldumise korral ähvardati sõjaga, siis ei jäänud Eestil muud üle, kui venelaste tingimused vastu võtta.

Nii kirjutatigi Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel 1939. aasta 28. septembri keskööl Moskvas alla vastastikuse abistamise paktile, mida hakati kutsuma baaside lepinguks, kuna selle alusel sai NSV Liit õiguse rajada Eestisse sõjaväebaasid 25 000 sõjaväelasele.

Muide, sellega oli vene sõjaväelasi Eestis rohkem, kui oli võitlejaid Eesti regulaararmees. Oktoobri esimesel poolel sõlmis Nõukogude Liit samasugused lepingud ka Läti ja Leeduga.

Juba 18. oktoobril saabusid Punaarmee esimesed sõjaväelased Eestisse. Hiljem toodi lisaks sõduritele Venemaalt Eestisse ka töölisi, insenere, ohvitseride pereliikmeid. Pool aastat hiljem oli Eestis üle 31 000 vene sõduri.

Sakslased ja venelased suured sõbrad

 28. septembril 1939 sõlmiti veel üks oluline leping, milleks oli piiri- ja sõprusleping Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, millel olid tolleaegse kombe kohaselt ka lisaprotokollid. Selle lepinguga täiendati pärast Poola vallutamist Molotovi-Ribbentropi pakti ning täpsustati Euroopa jagamise plaane ja huvisfääre.

Selle lepingu juurde kuulusid koguni kolm lisaprotokolli, millest üks oli konfidentsiaalne ja kaks salajased. Konfidentsiaalne protokoll määras kindlaks korra, kuidas NSV Liit ja Saksamaa vahetavad oma kodanikke Poola lõhenemisel tekkinud osade vahel.

Salaprotokollidega korrigeeriti aga kahe riigi huvisfääre, nähti ette erimeetmed NSV Liidu huvide kaitsmiseks Leedu territooriumil ning kohustuti poolakate agitatsioonile ja propagandale jõuga vastu astuma. NSV Liit andis veel mõningaid territooriume Saksamaale ja Saksamaa vastas samaga.

Kaks sõbralikku riiki sõlmisid veel järgmistelgi aastatel mitu uut kokkulepet, kuid pärast seda, kui Saksamaa tungis 22. juunil 1941. aastal kallale Nõukogude Liidule, kaotasid kõik Nõukogude-Saksa lepingud oma jõu.

Varssavi langemine sakslaste kätte

 1. septembril 1939 alanud sõda sai Poola jaoks läbi juba sama aasta 28. septembril, kui riigi pealinn Varssavi alistus sakslastele. Kuigi Varssavi kaitsmist hakati organiseerima kohe esimestel sõjapäevadel ning moodustati ka vabatahtlikest koosnenud rühmi ja tööpataljone, polnud nendest Saksamaa regulaararmee vastu erilist võitlejat. Sellele vaatamata suutsid poolakad vastu pidada ligi kolm nädalat.

Lahingud Varssavi pärast algasid 8. septembril, kui sakslased tungisid linna lõunaossa. Neil oli plaan vallutada linn käigu pealt, kuid see ei õnnestunud, sest kõik rünnakud suutsid poolakad esialgu tagasi lüüa.

Alles nädala pärast suudeti Varssavi võtta kindlasse piiramisrõngasse, kuid poolakad ei tahtnud ikka veel alistuda ja lükkasid sakslaste vastavad ettepanekud tagasi. Kuigi poolakad palusid sakslastel lubada linnast evakueerida tavakodanikke, siis Adolf Hitleri isiklikul korraldusel sellest keelduti.

 22. septembril alustasid sakslased üldpealetungi, milles osales üle tuhande lennuki ja linnale heideti umbes 6000 tonni pomme. Pärast sellist tulevärki ei jäänud Poola ülemjuhatusel muud üle, kui anda Varssavi garnisonile korraldus kapituleeruda. See juhtus 28. septembril.

Varssavi kaitselahingutes kaotasid sakslased 1500 meest ja poolakad 6000, kuid koos haavatute ja vangilangenutega jäid poolakad ilma umbes 140 000 mehest. Aga oktoobri alguseks oli vallutatud juba kogu Poola.

Massimõrv pisikeses Poola külas

 28. september on erakordselt kurb kuupäev ka Tryszczyni küla elanikele, sest just sel päeval 1939. aastal algas selles väikses Poola külakeses ümberkaudsete külade ja linnade inimeste tapmine. Seda peetakse sakslaste üheks suuremaks sõjakuriteoks Poola territooriumil.

Tapmiskohaks olid enne sõda küla lähedusse metsa kaevatud kaevikud, kuhu kamandati vangid sisse ja seejärel tulistati neile kuul pähe. Veoautod vedasid iga päev kohale uusi ohvreid, mistõttu sakslastel oli päris suur tegu neid kõiki maha lasta. Sellest kollektiivsest hukkamisest olevat eluga pääsenud ainult üks inimene – Jan Rzadkowolski, kes suutis kohalike talupoegade abiga põgeneda Varssavisse, kus suri okupatsiooni ajal.

Kümnekonna päeva jooksul alates 28. septembrist mõrvati Tryszczynis julmal viisil tuhatkond poolakat ja juuti, kuid täpsemalt ei osata hukatute arvu nimetada. Kõige tõenäolisemaks peetakse umbes 900 tapetut, aga on räägitud ka 1400 või 1500 ohvrist. Tunnistajate ütluste ja massihaudade lahtikaevamise põhjal on kindlaks tehtud, et mõrvatute hulgas oli palju intelligentsi esindajaid ja vaimulikke, aga ka farmereid, skaute, töölisi ja muude elualade esindajaid.

 

Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise piiri- ja sõpruse leppe sõlmimine 1939. aastal.

Foto: wikipedia.org