1940: ekraanidele jõudis Chaplini „Suur diktaator“

Täna 81 aastat tagasi, 15. oktoobril 1940. aastal toimus New Yorgis maailma ühe tuntuma antifašistliku ja totalitarismivastase komöödia, Charlie Chaplini mängufilmi „Suur diktaator“ esilinastus. See on šedööver, mida esijoones kardavadki diktaatorid.

Allan Espenberg

„Suur diktaator“ („The Great Dictator“) oli Chaplini esimene helifilm koos korralike dialoogidega. Esietendusel 15. oktoobril 1940 New Yorgis kuulsid televaatajad esmakordselt, kuidas suurepärane koomik, režissöör, produtsent ja näitleja, kes lõi kunagistes tummfilmides naiivse ja ekstsentrilise hulkuri kuju, esmakordselt ekraanil rääkis. Ja see, mida ta ütles, oli vägagi hämmastav, jäi vaatajatele pikaks ajaks meelde ja pole kaotanud aktuaalsust tänase päevani.

Filmi esilinastus toimus vaatamata Ameerika Hitleri-fännide ähvardustele ja hoolimata agressori rahustamise poliitika toetajate vastupanust. Samal ajal toetas USA president Franklin Roosevelt seda filmiprojekti, mille kohta levisid kuulujutud juba 1930. aastate keskel. „Tõeliselt suure kunstniku tõeliselt silmapaistev töö ja teatud seisukohast võib tegemist olla kõige olulisema filmiga, mis kunagi vändatud,“ kirjutas ajaleht The New York Times esilinastuse järel. Esietenduse ajaks oli Saksamaa liider Adolf Hitler juba pooled Euroopa riigid sõtta tõmmanud, alistanud Prantsusmaa ja pommitanud Suurbritanniat. Olgu öeldud, et filmi esilinastuse ajal polnud USA ja Saksamaa veel sõjajalal.

Maailmakino üks kuulsamaid stseene pärineb sellest filmist: selleks on diktaatori (Charlie Chaplini kehastuses) tants täispuhutava gloobusega Wagneri muusika saatel. Samuti jääb kauaks meelde habemeajamisstseen Brahmsi mustlastantsu rütmide saatel. Film kandideeris 1941. aastal viiele Oscarile, kuid ei saanud ühtki. Siiski ei jäänud Chaplin Oscarist ilma: see filmimaailma hinnatuim auhind anti talle 1972. aastal, kuus aastat enne surma, suure panuse eest filmikunsti.

Hitlerit ei saanud tähelepanuta jätta

Asjaolu, et suur koomik võttis endale sellise raske ja delikaatse poliitilise teema, üllatas paljusid. Kuid see otsus oli vältimatu. „Maailmas pole minu jaoks midagi naljakamat kui kõrgetel ametikohtadel olevad kiitlejad ja tõusikud,“ selgitas Chaplin oma kinematograafilist kontseptsiooni ajal, mil kõik ei näinud veel Hitleris globaalset ohtu. „Mida tähtsam tõusik, keda sa võtad kasutada, seda suurem on võimalus teha naljakas film. Aga oleks keeruline leida mõnd teist tõusikut, kes oleks Hitleriga võrdväärne.“

Hiljem ütles Chaplin, et ta poleks saanud Hitlerit sel viisil naeruvääristada, kui kogu natsiterrori ulatus oleks juba tol ajal teada olnud. „Kui ma oleksin teadnud Saksa koonduslaagrite õudustest, ei oleks ma saanud filmi „Suur diktaator“ teha,“ tunnistas Chaplin oma autobiograafias, mis ilmus pärast Teise maailmasõja lõppu.

Führeri ja koomiku eluloos on palju sarnasusi. Nii Chaplin kui Hitler sündisid aprillis 1889. Mõlemad elasid läbi raske lapsepõlve ja olid isegi väliselt mõnevõrra sarnased. Inimestele, kes neid mõlemaid tundsid ning keda huvitasid kino ja poliitika, ei saanud see asjaolu märkamata jääda.

„Ma elasin 1921. aastal Münchenis… ja nägin tänavatel sageli meest, kes oma iseloomulike vuntside ja vetruva kõnnakuga meenutas Charlie Chaplini sõjaväelist versiooni,“ meenutas kirjanik William Walter Crotch Briti ajakirjas New Statesman and Nation. Üks tuttav poeomanik, kirjutas Crotch edasi, ütles talle, et see oli Austriast pärit Adolf Hitler, marginaalse poliitilise rühmituse juht.

Ja asi polnud mitte ainult välises sarnasuses. Chaplin, kes tõusis oma ampluaas maailmakuulsaks filmitäheks, mõistis ilmselt paremini kui keegi teine ebaõnnestunud kunstniku Hitleri nartsissistlikku olemust, kes püüdis maniakaalselt maailma endale allutada. Chaplin ei saanud Hitlerit oma filmidest välja jätta.

Terav satiir igat sorti diktaatoritele

Charlie Chaplin, keda Saksamaa kinokülastajad pidasid tummfilmi perioodil ebajumalaks, ei meeldinud natsionaalsotsialistidele algusest peale. Juba 1926. aastal kuulutas antisemiitlik nädalaleht Der Stürmer: „Charlie Chaplin on juut… ja oma käitumiselt on ta varas, kes satub pidevalt seadustega vastuollu.“ Kohe pärast Hitleri võimuletulekut keelasid natsid Chaplini filmide näitamise Saksamaal.

Chaplin ei lükanud tema kohta kirjutatud lauseid meelega ümber, seda väidetavalt solidaarsusest juutidega ja soovimatusest osaleda rassistlikus „jampsimises“, nagu on öeldud tema autobiograafias. Kuid rohkem kui vääriline vastus temavastastele süüdistustele oli „Suur diktaator“, milles Chaplin mängis korraga kaht rolli: ta oli ühtaegu nii antisemiit Adenoid Hynkel, Tomaania-nimelise riigi diktaator kui getos töötav juudi juuksur, keda peetakse ekslikult Hynkeliks. Raevutsev Hynkel, kelles on kergesti äratuntav Hitler, saadetakse koonduslaagrisse ja tema asemele astub nimetu kartlik juuksur.

Filmi lõpus murrab tähtsusetu mehike lõpuks oma vaikuse ja kõigist kinoreeglitest mööda minnes lõpetab komöödiafilmi pateetilise kõne ja tulise üleskutsega inimkonna, halastuse, vabaduse ja rahu nimel. Räägiti, et kui filmi näidati tõelisele Adolf Hitlerile, siis olevat ta tugevasti ärritunud ja märatsema hakanud – täpselt nagu tegi ka tema ekraaniteisik. Kui enne „Suurt diktaatorit“ oli Chaplin Hitleri meelest suur koomik, siis seejärel sai temast vastik juut ja ebasoovitav isik Saksamaal.

„Suur diktaator“ ärritas ka teisi tollal valitsenud diktaatoreid. Chaplin paljastas oma filmis fašistliku propagandatsirkuse, mida ta uuris Kolmanda Reichi kinokroonikatest. See oli nii täpne ja mõnitamine diktaatorite üle oli sedavõrd tabav, et film oli keelatud näiteks Hispaanias kuni kindral Francisco Franco surmani aastal 1975. Jossif Stalinile üldiselt meeldisid Chaplini komöödiad, kuid pärast seda, kui valitsuse liikmed olid „Suure diktaatori“ kinnisel seansil ära vaadanud, ei antud sellele ka NSV Liidus ekraaniluba. Ka pärast Stalini surma ei lastud filmi ekraanidele ja nõukogude vaataja nägi Chaplini linateost alles 1989. aastal.