1942: mäe- ja jäävangistus tegi naisest inimsööja
See oli sedavõrd õudne lugu, et paljud Venemaa ajakirjandusväljaanded jutustasid sellest väga raske südamega. Asi juhtus sõja ajal, 16. veebruaril 1942. aastal, kui väike lennuk kukkus Pamiiri mägedes alla, kuid reisijad jäid ellu.
Kuna Nõukogude Liidus valitses range tsensuur, siis sellest lennukatastroofist ei räägitud pika aja jooksul ajakirjanduses midagi ja kui seda tehti, siis esitati kogu lugu – ilma üksikasju paljastamata – kui optimistlikku tragöödiat. Alles pärast nõukogude režiimi langemist avanesid arhiivid ja uurijad said tutvuda senini salastatud dokumentidega. Nii saadi ülevaade 76 aastat tagasi toimunud õõvastavast sündmusest.
16. veebruaril 1942. aastal startis väikelennuk R-5 Vassili Knjažnitšenko piloteerimisel Tadžikistani pealinnast Dušanbest ja võttis kursi Mägi-Badahšani autonoomse oblasti pealinna Horugi suunas. Umbes poolteist tundi hiljem riivas lennuk 4500 meetri kõrgusel halbades ilmastikutingimustes kaljutippu ja kukkus alla. Kuigi lennuk purunes, prantsatades liustiku servale, ei saanud ükski seitsmest inimesest tõsiselt vigastada.
Peale piloodi olid lennukis piirivalvemajor Andrei Maslovski, KGB töötajad Mihhail Vihrov ja Aleksandr Žukovski, aga samuti Horugi lennujaama ülema abikaasa Anna Gurejeva (mõningates allikates Gurjanova) koos kümneaastase Aleksandri (Saša) ja pooleaastase rinnalapse Valeriga.
Mehed asusid kohe ümbrust uurima, et leida pääseteed inimeste juurde. Tunni aja pärast oldi tagasi, sest kõikjal olid jääga kaetud järsud kaljud ja paks lumi. Samal päeval asus Maslovski pidama päevikut, tänu millele on teada, et avariihetkel oli lennuki pardal 600 grammi võid, kilo vorsti, 1,2 kilo juustu, üks krabikonserv ja kolm pudelit viina. Olgu öeldud, et pikaaegne viibimine kõrgmäestikus on eluohtlik: seda mõjutavad hõre õhk, südamepekslemine, hingeldustõbi, temperatuuride äkilised muutused jne.
Väikses lennukikabiinis, mis imekombel oli terveks jäänud, surusid inimesed end üksteise vastu, kuid ruum oli nii pisike, et seal ei saanud püsti tõusta ega jalgu välja sirutada. Esimene öö elati siiski üle, kuigi oli 30 külmakraadi. Järgmisel päeval läksid mehed taas pääseteed otsima, kuid tulutult. Nad olid läbinud paksus lumes mitu kilomeetrit, kuid tulid tagasi väsinute ja tigedatena. Kõige suuremat puudust tunti joogiveest: alguses söödi lund, siis sulatati lund veeks. Seejärel algas lumetorm, mistõttu kabiinist ei väljutud mitu päeva.
23. veebruaril suri pisike Valeri. Anna nuttis terve päeva, seejärel keeras surnukeha riidetüki sisse ja peitis lennuki tagaossa. Samal päeval juhtus teinegi häda: otsa said toiduained.
24. veebruaril otsustasid mehed minna uutele otsingutele. Nad lubasid, et kui leiavad inimesi, siis saadavad Annale ja Sašale koheselt abi. Sel päeval tegi naine esimese sissekande päevikusse: „Kui olime mehed teele saatnud, asusime Sašaga kabiini soojustama. Meil on alles kolm tikku. Soojendasime vett ja valmistusime järjekordseks õudseks ööks.”
Paar päeva hiljem, kui mehed polnud tagasi jõudnud, otsustas Anna pärast piinavaid kõhklusi lõigata Valeri laibast tükikese. See liha ei läinud esialgu kõrist alla, kuid lõpuks sai nälg võitu. Nii rebiti iga päev väikseid lihatükke ja suudeti elus püsida. Väiksest surnukehast jätkus vähem kui pooleks kuuks.
8. märtsil ehk naistepäeval kirjutas Anna päevikusse: „Võib-olla meenutab keegi meid kasvõi tähtpäeva puhul? Tahan uskuda, et meid siiski päästetakse.” Oli kuulda, et kauguses lendavad lennukid, kui katastroofikohale ei jõudnud neist ükski.
Kuu pärast lennuavariid kirjutas Anna hüvastijätukirja oma abikaasale: „Jumalaga, mu sõber! Kui sa näed neid mehi, siis ütle, et nad on lurjused. Ma ütlesin neile, et nad unustavad meid. Ja nad unustasidki… Me olime Sašaga nii näljased, et pidime Valerit sööma. Võib-olla peame kuu lõpuni vastu. Nii väga tahaks elada!”
Kui Valeri surnukeha oli ära söödud, siis hakkas Anna toitma Sašat oma verega. Kuid 23. märtsil poiss suri. Seejärel tahtis naine end ära tappa, kuid ei suutnud. Viis päeva hiljem võttis Anna südame rindu ja hakkas Saša laibast lihatükke lõikama ja päikse käes kuivatama. Selge ilmaga ronis ta aga lennukikerele ja lehvitas lennukimüra peale punase nartsuga, kuid keegi ei märganud teda. 8. mail tegi Anna viimase sissekande päevikusse: „Kui 15. maiks kedagi ei tule, siis hakkan oma varbaid ära lõikama ja sööma…” Selle lausega päevik katkeb.
Mis edasi juhtus, sellest rääkisid kohalikud elanikud. Lennukit olevat mõnda aega otsinud piirivalvurid ja alpinistid, kuid asjatult. Neljast lennukis olnud mehest kukkus üks kuristikku ja hukkus, kuid kolm jõudsid ühe külani ja pääsesid. Kahel mehel amputeeriti jalad. Pääsenud mehed ei maininud sõnagagi liustikule jäänud naist lastega. Kui nad oleksid seda teinud, oleksid kohalikud elanikud jäävangistuses olnud inimesed arvatavasti üles otsinud. Alles hiljem tuli meestele ka Anna meelde, kuid nad teatasid, et tõenäoliselt on ta nälja ja külma tõttu surnud ning otsima pole mõtet minna.
Mai alguses tuli aga Moskvast korraldus: avarii teinud lennuk tuleb mägedest üles otsida ning sellelt mootor või vähemalt kolvid ära võtta, sest neid läheb rindel vaja. Seejuures ei mainitud, et tuleks üles leida ka Anna. Sellesse otsingumeeskonda kuulus ka Anna mees Ivan, kes oli mõned päevad varem abiellunud uue naisega. 12. mail ehk 85. päeval pärast lennuõnnetust jõuti lennukirusudeni ja selle juures istus jõuetu Anna. „Aga kus on Saša?” küsis mees, misjärel osutas naine enda kõrval vedelevale pealuule.
Anna oli pärast pääsemist pikka aega vaimuhaiglas, kuid mingeid haigusi tal ei avastatud. Seejärel läks Anna uuesti mehele ja sünnitas kaks last. Ta suri 1992. aastal Dušanbes. Kogu oma hilisema elu jooksul ei rääkinud ta kordagi sündmustest 1942. aasta veebruaris.
Mis puutub aga kolme ellujäänud meest lennukilt R-5, siis nende suhtes algatati kriminaalasi. Neid süüdistati naise ja laste hülgamises ning mõisteti mitmeks aastaks vangi. Lennukipiloot saadeti aga trahvipataljoni koosseisus rindele.
Allan Espenberg
Väikelennuk R-5. Allikas: wikipedia.org
