1945: suri paberkurgi voltinud vähihaige tüdruk

Täna 64 aastat tagasi, suri 12-aastasena väike Jaapani tüdruk, kes oli Hiroshima pommitamise ajal saanud eluohtlikult kiiritada. Kaasajal on Sadako Sasaki muudetud tuumasõjavastase võitluse üheks tähtsamaks sümboliks.

Allan Espenberg

Kui 1945. aasta augustis viskasid ameeriklased Jaapani linnale Hiroshimale võimsa tuumapommi, siis elas plahvatuse epitsentrist vähem kui kahe kilomeetri kaugusel väike tüdruk Sadako, kes oli tollal kõigest kaheaastane. Kuigi linn põles peaaegu maatasa ja kümned tuhanded inimesed said surma, pääses 7. jaanuaril 1943. aastal sündinud tüdruk esmapilgul üsna kergelt: kuigi lööklaine oli ta aknast välja heitnud, polnud tal põletushaavu ega muid silmaga nähtavaid vigastusi.

Mõni nädal hiljem hakkasid jaapanlased surema hirmsasse ja arusaamatusse haigusesse. Jõud lahkus inimestest, nad jäid nõrgaks ja hing jättis keha maha. Sadako ema oli seejuures õnnelik, et tema tütrega midagi sellist ei juhtunud. Iga päev andis rohkem ja rohkem lootust. Tüdruku vanemad lootsid, et lapsest kasvab terve ja tugev inimene ning teda haigused ei kimbuta. Varsti läks Sadako kooli, õppis ja mängis nagu kõik teisedki lapsed, aga eriti meeldis talle liikuda ja joosta. Näiteks suutis ta joosta 50 meetrit 7,5 sekundiga.

Novembris 1954 osales Sadako järjekordses teatejooksus, mille järel tundis aga suurt väsimust ja peapööritust. Ta püüdis neid halbu asju unustada, aga peapööritused ei läinud üle. Sadako ei rääkinud sellest kellelegi. Aga kord kukkus ta pikali ja polnud suuteline enam püsti tõusma. Tüdruk viidi haiglasse, kus talle pandi diagnoosiks leukeemia ehk verevähk. Tollal põdesid paljud Sadako eakaaslased sama haigust ja surid selle tulemusel.

21. veebruaril 1955. aastal paigutati Sadako haiglaravile ja ellujäämislootust talle ei antud. Rõõmsameelsest ja aktiivsest tüdrukust oli saanud praktiliselt ahervare. Arstid ütlesid nutvale emale ja isale, et nende tütar võib elada maksimaalselt aasta.

Legend tuhandeaastasest kurest

Ühel augustikuu päeval tuli Sadako juurde haiglasse tema parim sõbranna Chizuko Hamamoto, kes oli endaga kaasa võtnud erilise paberi, millest voltis kure. Seejuures jutustas ta Sadakole ka ühe vana legendi, mille järgi Jaapanis pühaks linnuks peetav kurg elab tuhat aastat ning kui haige inimene valmistab tuhat paberkurge, siis saab ta ilmtingimata terveks.

See legend pärineb kaugest keskajast, kui ülikute hulgas oli traditsiooniks valmistada läkitusi ja kirju paberist volditud kujukeste kujul (paberivoltimiskunsti nimetatakse origamiks). Üheks lihtsamaks figuuriks oli kureke (tsuru), mille kokkupanekuks oli vaja teha kõigest kaksteist liigutust. Iidsetel aegadel sümboliseeris kurg Jaapanis õnne, pikaealisust ja omakasupüüdmatut abi, millest tekkiski uskumus, et kui midagi väga soovida ja seejuures voltida kokku tuhat paberkurge, siis soovid kindlasti täituvad.

Sadako hakkas imeilusat legendi uskuma, haarates sellest kui viimasest õlekõrrest, sest ta ei tahtnud surra. Esimese paberkure tegi talle valmis sõbranna. Seejärel otsustas Sadako kokku voltida tuhat kurge, kuid haiguse tõttu oli ta väga nõrk, väsis kiiresti ja ei jõudnud palju aega järjest töötada. Kui ta aga end veidi paremini tundis, siis võttis jälle paberi ette ja hakkas voltima.

Sadako ja paberkured

Ühe versiooni järgi jõudis Sadako valmis teha tuhat kurge, kuid haigus ei andnud ikka järele ja muudkui süvenes. Sugulased toetasid Sadakot ja tema usku tervenemisse ning selle asemel, et surmale alistuda või kurvastada, hakkas tüdruk voltima teist tuhandet. Kokku olevat ta teinud umbes 1300 paberkurge.

Teise versiooni kohaselt polevat tal olnud piisavalt aega ja jõudu ning ei jätkunud ka paberit, mistõttu kasutusse läksid kõikvõimalikud paberilehed, mida tal õnnestus medõdedelt ja teistelt patsientidelt saada. Ära kasutati ka paberist salvrätikud, ajakirjad ja ajalehed. Kõigele vaatamata olevat ta jõudnud valmis voltida vaid 644 kurge, aga siis sai tema jõud otsa. Seetõttu jätkasid tema sõbrad ja sugulased seda tööd juba pärast tüdruku surma ning tegid valmis tuhat kurge.

Sadako tervis muutus üha halvemaks ja paberkurgede meisterdamine polnud toonud mingit leevendust. Oktoobri keskel paistetas üles tema vasak jalg ja muutus lillaks. Kui Sadako pere veenis teda sööma, palus tüdruk tuua endale teed riisiga. Seejärel tänas ta oma peret ja need jäidki tema viimasteks sõnadeks. Sadako suri oma lähedastest ümbritsetuna 1955. aasta 25. oktoobri hommikul, jõudes elada vaid 4675 päeva. Aga tema matuste ajal lendles õhus ringi enam kui tuhat paberkurge.

Väikesest, mehisest, kannatlikust ja tahtejõulisest tüdrukust Sadako Sasakist on tänaseks saanud tuumasõja mittetunnistamise ja sõjavastasuse sümbol, aga paberkurg on muutunud rahu sümboliks kogu maailmas. Tema sõbrad ja klassikaaslased avaldasid Sadako kirjad ning algatasid kampaania, et püstitada Sadakole ja kõigile teistele tuumakatastroofis elu kaotanud lastele mälestussammas.

Sadako lugu ei jätnud inimesi ükskõikseks mitte ainult Jaapanis, vaid ka terves maailmas. Kogu Jaapanis korraldati korjandus ja raha saadi juurde ka välismaalt ning 1958. aastal pandi Hiroshimas Rahu pargis püsti skulptuur, mis kujutab paberkurge käes hoidvat Sadakot. Mälestusmärgile on kirjutatud: „See on meie karje. See on meie palve. Rahu eest kogu maailmas“ („This is our cry. This is our prayer. For building peace in this world“).

Fotol mälestussammas Sadakole ja kõigile teistele tuumakatastroofis elu kaotanud lastele.