1949: esimese imetajana jõudis kosmosesse ahv Albert II

Täna 75 aastat tagasi, 14. juunil 1949. aastal saadeti Ameerika Ühendriikidest kosmosesse reesusmakaak Albert II, kellest sai esimene primaat, esimene ahv ja esimene imetaja kosmoses. Kuid nii tema kui teiste kosmosesse saadetud loomade saatus polnud enamasti õnnelik.

Allan Espenberg

Ajaloo vältel on olnud palju vapraid astronaute ja kosmonaute, kes on osalenud ja isegi oma elu andnud inimeste kosmosesse viimise püüdlustes. Kuid enne, kui inimestel tekkis võimalus kosmosesse tõusta, oli väga palju teisi elusolendeid, kes sillutasid teed inimeste kosmoselendudele. Nii saadeti 1960. aastatel kosmosesse hulgaliselt loomi, et teadlased saaksid uurida kosmoselendude bioloogilisi mõjusid elusolenditele.

Esmalt läksid kosmosesse kärbsed

Esimeste elusolenditena suundusid kosmoseoludega tutvuma puuviljakärbsed, kelle saatsid USA teadlased kosmosesse koos maisiseemnetega veebruaris 1947 Saksamaalt konfiskeeritud raketiga V-2. Ameeriklased tahtsid testida kiirguse mõju DNA-le. Kärbeste konteiner lendas V-2 pardal 67 miili (109 km) kõrgusele ning kapsel saadi pärast maandumist kätte koos elusate ja tervete kärbestega. Need kärbsed sillutasid teed kosmosesse ahvidele 1949. aastal, koertele 1957. aastal ja lõpuks 1961. aastal inimestele. Tegelikult jõudsid esimesed äädikakärbsed kosmosesse 9. juulil 1946, kuid need ei jäänud ellu.

Kuna kärbsed ületasid nn Kármáni joone (meretasemest 100 km kõrgusel asuv tinglik piir, millest kõrgemal algab kosmos), jõudes 109 kilomeetri kõrgusele, siis käisid nad igal juhul kosmoses. Pärast kärbseid käisid kosmoses veel herilased, hiired, kilpkonnad, küülikud, kassid, koerad, konnad, kalad, teod, merisead ja loomulikult ahvid.

Ameerika Ühendriikide armee poolt Teise maailmasõja lõpus enda valdusesse saadud Saksa V-2 rakette kasutati sondrakettidena teadusinstrumentide viimiseks White Sandsi polügoonilt Maa ülemisse atmosfääri. Raketi trajektoor oli ette nähtud nii, et see lendaks kõrgusele umbes 100 miili (160 km). V-2 oli maailma esimene ballistiline rakett, mille töötas välja Saksa konstruktor Wernher von Braun ja mille Wehrmacht võttis kasutusele Teise maailmasõja lõpus. Just V-2 raketile otsustasid Ameerika insenerid 1946. aastal kinnitada filmikaamerad, et näha planeeti saja kilomeetri kõrguselt. Ka venelased viisid sarnaseid katseid läbi Saksa rakettidega.

Ahviliste saatus oli kurb

Pärast kärbseid saabus ahvide kord. Isane reesusmakaak (Macaca mulatta) Albert II oli esimene primaat ja esimene imetaja, kes käis edukalt ära kosmoses. Ta tõusis 14. juunil 1949 välja saadetud Ameerika raketi V-2 pardal 134 kilomeetri ehk 83 miili kõrgusele. Albert II saatus ei olnud nii õnnelik kui kärbestel: ta jõudis kosmosesse ja tuli ka tagasi, kuid sai surma maandumise ajal, kuna päästekapsli langevari ei avanenud. Tema hingamis- ja südameandmeid registreeriti kuni surmahetkeni.

Tegelikult oli esimeseks imetajaks, kes kosmosesse saadeti, reesusmakaak Albert I, kes läks raketiga V-2 teele 11. juunil 1948. Üheksakilone Albert I tuimastati ja pandi raketi ninasse, kuid ta jõudis kõigest 63 kilomeetri kõrgusele, mis Kármáni joone järgi ei olnud veel kosmos, vaid kõigest mesosfäär. Seda projekti kimbutasid algusest peale arvukad häired. Hingamisaparaat ütles üles enne starti ja sama juhtus langevarjusüsteemiga. Albert ei pidanud kaua vastu ja lämbus hingamisprobleemide tõttu tõenäoliselt juba enne, kui kapsel maapinnalt lahkus. Kuna kapsli langevari ei avanenud, siis oleks Albert I kokkupõrke tagajärjel maapinnaga nagunii hukkunud.

Pärast seda, kui Albert II edukalt kosmosesse jõudis, lendasid ahvid Albert III, Albert IV ja Albert V kosmosesse, kuigi ükski neist ei jäänud ellu. Albert III jõudis 1949. aastal tõusta vaid 10 kilomeetri kõrgusele, kui rakett plahvatas. Albert IV ja Albert V hukkusid langevarjurikke tõttu. Septembris 1951 õnnestus ameeriklastel makaak Albert VI (tuntud ka nime Yorick all) kosmosest elusana tagasi tuua, kuid ahv suri kaks tundi pärast Maa pinnale jõudmist. Arvati, et Albert VI surm võis olla seotud stressiga, mis tekkis ülekuumenemisest New Mexico päikese käes suletud kapslis.

Esimesed ahvid, kes kosmoselennul ellu jäid, olid ahvid Able ja Miss Baker. Nad lendasid 28. mail 1959 raketi Jupiter pardal 360 miili (580 km) kõrgusele. Nende kapsel maandus 2736 kilomeetri kaugusele Canaverali neeme raketikeskusest ja nad saadi elusana kätte.

Kosmoses on käinud üle 30 ahvi

Ameerika Ühendriigid lennutasid primaatidest reisijaid kosmosesse peamiselt aastatel 1948–1961, üks lend toimus 1969. aastal ja üks veel 1985. aastal. Prantsusmaa tegi kaks ahvilendu 1967. aastal, Nõukogude Liit ja Venemaa lasksid ahve kosmosesse aastatel 1983–1996 ning lisaks neile on veel teinud kosmosekatseid ahvidega Iraan, Argentina ja Hiina. Seejuures on Iraan vaikinud maha mõningaid kosmoselende ahvidega, kui need on olnud edutud ja loomad on hukkunud.

Kokku on eri riikide kosmoseprogrammis osalenud vähemalt 32 ahvilist, kusjuures ükski neist ei lennanud rohkem kui korra. Erinevate programmide raames valmistati ette arvukalt tagavaraprimaate, kuid nad ei tõusnud kunagi õhku. Kosmosesse saatmisel kasutati mitut liiki ahve, sealhulgas reesusmakaake, jaava makaake, seasaba-makaake, karbusahvlasi ja šimpanse.

Enamik ahve olid nende kosmosemissioonide ajal kuni maandumiseni anesteeritud, narkoosi all. Loomadele olid lihastesse ja kõõlustesse implanteeritud erinevad andurid, mille abil fikseeriti lihaste ja liigutuste aktiivsust. Samuti olid neile ajju implanteeritud elektroodid. Implantaadid ja andurid võimaldasid teadlastel uurida kaaluta oleku ja kiirguse mõju suurtel kõrgustel asunud elusolenditele. Enam kui pooled 1940. ja 1950. aastatel USA startides osalenud ahvidest surid lendude ajal või vahetult pärast seda, kuid ilma nende loomade ohverdamiseta oleks kosmoseprogrammi ajal palju inimelusid kaotatud. 1980. aastatel või hiljem kosmosesse saadetud ahvid jäid üldiselt ellu.

Pärast Albert II lendas kosmosesse veel palju teisi ahve, kuid teda teatakse alati kui esimest, kes seda tegi.