1953: valitsema hakkas Nikita Hruštšov

 7. septembril 1953. aastal ehk täpselt 65 aastat tagasi valiti Nikita Hruštšov Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei keskkomitee esimeseks sekretäriks, millega sai temast NSV Liidu tegelik juht.

Allan Espenberg

Kui Jossif Stalin 1953. aasta märtsis suri, siis tekkis võimuvaakum, sest Stalini senised lähikondsed asusid omavahel võitlema ja ei suutnud otsustada, kellest saab uus riigijuht. See võitlus kestis kuni 7. septembrini 1953, kui kommunistliku partei juhiks valiti mõnevõrra ootamatult Hruštšov, kes jäi võimule veidi enam kui kümneks aastaks.

Inimeste ellu toodi veidi helgust

Hruštšovi võimuperioodi (1953-1964) tuntakse ajalookirjanduses „Hruštšovi sulana”, sest ta talitas paljudes asjades hoopis teistmoodi võrreldes oma eelkäija Staliniga. Hruštšov algatas terroriohvrite rehabiliteerimise, riikliku ja parteilise süsteemi moderniseerimise, püüdis reformidega parandada rahva elutingimusi ja materiaalset olukorda. Ta soovis näha ühiskonda rohkem avatuna, mistõttu kritiseeris parteikongressidel teravalt Stalini tegevust ja isikukultust.

Kuid totalitaarne režiim ei kadunud siiski kuhugi. Endiselt suruti maha teisitimõtlemist, tulistati tööliste demonstratsioone, kasutati vägivalda intelligentsi suhtes, sekkuti avalikult välisriikide siseasjadesse, teravdati suhteid läänemaailmaga, kolmel korral oldi sõjast millimeetrite kaugusel jne.

Samas oli Hruštšovi poliitika üsnagi ebajärjekindel ja sageli ka loogikavastane, mille tulemused olid peatselt näha. 1964. aasta alguses teravnes Nõukogude Liidus majanduskriis: poelettidelt kadusid liha ja piim, leivajärjekorrad olid kilomeetripikkused. Parteifunktsionärid hakkasid kartma rahvamässu ja olid mures oma heaolu pärast, mistõttu otsustati Hruštšov võimult kõrvaldada.

 14. oktoobril 1964. aastal vabastatigi puhkusel olnud Hruštšov tagaselja ametist. Hruštšovi järglasena uueks riigipeaks saanud Leonid Brežnev andis korralduse Hruštšovi tapmiseks, kuid mitmel põhjusel jäi see mõte ellu viimata ja Hruštšov suri 1971. aastal 77aastasena loomulikku surma.

Stalin puksiti mausoleumist välja

Hruštšovi valitsemisajast räägitakse palju lugusid, mille kohta pole alati teada, kas tegu on tõe või müüdiga. Lisaks on tema kohta välja mõeldud hulgaliselt anekdoote, sest oli ta ju ka ise päris anekdootlik kuju. Alljärgnevalt mõned sündmused, mis on siiski aset leidnud.

Näiteks 1960. aastate alguses kinkis Hruštšov loodusõnnetuses kannatada saanud Kameruni lastele lennuki koos 20 tonni arstirohtudega ja Ekvatoriaal-Guinea üleujutustes ellujäänud lastele laeva kümnete tonnide toiduainetega. Need kingitused saadeti Aafrikasse sellal, kui NSV Liidu lasteaedades ja haiglates polnud saia, liha ega võid.

Hruštšovile tegi tõsist muret, et Stalin oli endiselt nõukogude inimeste südames. Seetõttu oli vaja sooritada midagi enneolematut, et rahvas Stalini unustaks. Nii saadeti maailmaruumi kõigepealt Sputnik ja seejärel ka Juri Gagarin. Pärast seda laskis Hruštšov rahumeeli Stalini surnukeha mausoleumist välja tassida ja maha matta. Rahvas isegi ei iitsatanud, sest NSV Liit oli teinud kosmosevallutamisel ajalugu ja seetõttu unustati Stalin mõneks ajaks.

Teatavasti peetakse Mihhail Gorbatšovi esimeseks NSV Liidu juhiks, kes julges välismaale sõites oma abikaasa kaasa võtta. Kuid tegelikult oli esimeseks Hruštšov, keda välisvisiitidel saatsid ministrite, ajakirjanike ja turvameeste kõrval ka ta enda pereliikmed. Hruštšov võttis välismaale kaasa nii oma abikaasa kui arvukad sugulased, kes sõitsid loomulikult riigi raha eest. Seejuures oli Nõukogude Liidu „esileedile” Nina Petrovnale antud õigus teha NSV Liidu valitsuse nimel kingitusi.

Hruštšovi kõige kuulsam rahvusvaheline tegu on seotud tema kingaga. ÜRO peaassamblee istungil olevat Hruštšov kapitalistide peale nii hirmsasti vihastanud, et oli kingaga vehkinud ja teistel andmetel koguni sellega vastu lauda prõmminud. Maailmakuulsaks sai foto, millel Hruštšov kingaga vastu pulti taob, kuid tegelikult on see pilt osav fotomontaaž. Sellest juhtumist on räägitud palju erinevaid versioone, mistõttu pole siiamaani teada, mis New Yorgis tegelikult ja täpselt juhtus.

Maisikasvatusest ei saanud asja

Veendunud kommunistina ei saanud Hruštšov aru, et riigi arengut takistab poliitiline ja majanduslik süsteem. Ta katsetas küll erinevaid reforme ja tegi uuendusi, kuid lõpuks nägi, et mitte miski ei õnnestu. Kuid selle peale ta ei tulnud, et majanduslikeks edusammudeks oleks vaja muuta süsteemi. Mõni aeg hiljem taibati seda näiteks Hiinas, mis tänaseks on jõudnud oma arengus väga kaugele.

Hruštšov hakkas toiduprobleemi lahendamiseks populariseerima maisikasvatust. Selle idee sai ta Ameerikast, kus ta isiklikult tutvus maisi kasvatamisega. Seejärel otsustati ka Nõukogude Liidus ümber orienteeruda maisile, kuid jäeti arvestamata asjaolu, et mais kasvab hästi ainult sooja kliimaga piirkondades. Kuna aga suurem osa Venemaast asub pigem jahedas kliimavööndis, siis vaatamata suurtele pingutustele ja parteijuhtide korraldustele, ei õnnestunud maisist korralikku saaki saada. Nii kukkus läbi mõte teha maisist põldude valitsejanna.

Miljonid nõukogude inimesed olid tänulikud Hruštšovile, et ta parandas nende elutingimusi. Selleks hakati ehitama läbikostvate seinte ja imepisikeste esikute, tualettide ja köökidega kolme- kuni viiekorruselisi paneelmaju, mida nimetati hruštšovkadeks. Kuid sellele vaatamata olid nõukogude inimesed õnnelikud, sest senini olid paljud elanud barakkides või ühiskorterites. Tänapäeval on need hruštšovkad nii halvas seisukorras, mistõttu näiteks Moskvas on hakatud neid lammutama.

Kui Hruštšovi asuti võimult tagandama, siis räägiti, et ta suhtus kolleegidesse halvasti, oli nendega jõhker ja ebaviisakas, sõimas kaastöötajaid kõikvõimalike sõnadega ning ropendas. Ühes ettekandes märgiti, et Hruštšov olevat unustanud elementaarsed viisakusreeglid ning nimetanud teisi inimesi lollakateks, laiskvorstideks, päevavarasteks, haisukottideks, sitapeadeks, räpasteks kärbesteks, märgadeks kanadeks, kusjuures need pidid olema veel kõige pehmemad väljendid tema suust.

Hruštšovi poja Sergei sõnutsi ei vasta see info tõele, sest tema isal olevat olnud vaid kaks sõimusõna – „türklane” ja „looder”.

Nikita Hruštšovi võimuperioodi tuntakse ajalookirjanduses „Hruštšovi sulana”.

Allikas: wikipedia.org

Hruštšovi valitsemisajal hakati ehitama läbikostvate seinte ja imepisikeste esikute, tualettide ja köökidega kolme- kuni viiekorruselisi paneelmaju, mida nimetati hruštšovkadeks. Kuid sellele vaatamata olid nõukogude inimesed õnnelikud, sest senini olid paljud elanud barakkides või ühiskorterites.