1954: venelased katsetasid tuumapommi mõju inimestel
64 aastat tagasi, 14. septembril 1954. aastal korraldati Nõukogude Liidus ülisalajased tuumapommikatsetused, millest laiem üldsus sai teada alles 1990. aastate alguses.
Allan Espenberg
Kui info avalikuks tuli, šokeeris üldsust kõige rohkem asjaolu, et nõukogude teadlased ja sõjaväelased olid katsetanud tuumapommi inimeste ja loomade peal.
Eesmärgiks ameeriklastele ära panna
Ameeriklased olid juba 1950. aastate alguses korraldanud erinevatel eesmärkidel mitu tuumapommikatsetust, millest oldi NSV Liidus ka teadlikud. Venelased olid küll veidi rahulolematud, et ameeriklased neist jälle kiiremad olid, kuid ka Moskvas asuti ette valmistama armeeõppusi koos tuumarelvaga.
Kui ameeriklastel osales tuumakatsetustes 10 000 kuni 20 000 sõdurit, siis venelased soovisid püstitada rekordi ja kutsusid õppustele 45 000 sõjaväelast. Ka tuumapommi võimsuse osas olid venelased ameeriklastest üle: RDS-2 oli 38-kilotonnine, mis oli 6 kuni 8 kilotonni võimsam ameeriklaste katsetustel kasutatud pommidest.
Tuumapommiplahvatusega sõjaväemanöövrid otsustati korraldada Orenburgi oblastis Totskoje küla lähistel Totski polügoonil, sest sealne reljeef, maastik ja taimkate sarnanesid suuresti Lääne-Euroopale. See asjaolu oli tähtis seepärast, et venelaste veendumuse kohaselt pidi järgmine suur sõda alguse saama just Lääne-Euroopast.
Polügooni keskele püstitasid sõjaväelased 100 korda 100 meetrit suure valge risti, et lenduritel oleks sihtmärk silme ees, kui nad pommi heitma asuvad. Põhiliselt kardeti, et pomm võib sattuda kogemata valitsustribüünile, kuhu olid kogunenud ministrid, marssalid, kindralid, sotsialismimaade sõjaväeeksperdid. Kuna kõrgete tegelaste VIP-tribüün asus kõigest 15 kilomeetri kaugusel plahvatuse eeldatavast epitsentrist, siis võib oletada, et organiseerijatel endil puudus arusaam taolise ettevõtmise ohtlikkusest.
Kui riigimeestel polnud seal päris ohutu olla, siis polügoonil tegutsenud sõjaväelased olid kindlad surmalapsed. Lisaks ei teavitatud ohvitsere ega sõdureid kuni viimase hetkeni, milles nad osalema peavad. Alles paar tundi enne õppuste algust demonstreeriti neile õppefilmi, kuidas tuleb tegutseda tuumaplahvatuse tingimustes.
Sõjaväelasi ei hoiatatud ka kiiritusohust, vaid kinnitati, et tuumaplahvatuse tsoon ei ohusta kellegi tervist ega elu. Samas ameeriklased olid oma tuumaõppustel rakendanud rohkelt ettevaatusabinõusid inimelude säästmiseks.
Väeüksuseõppustele anti koodnimetus „Lumepall“ (Snežok) ja nende otseseks juhiks määrati kaitseministri asetäitja marssal Georgi Žukov. Katsetuste eesmärgiks oli uurida tuumaplahvatuse mõju loodusele, hoonetele, sõjatehnikale, aga ka loomadele, kohalikele elanikele ja sõjaväelastele. Katsetuste päevaks oli valitud 1. september, kuid tugeva tuule tõttu lükati õppused kahe nädala võrra edasi.
Tehnika, loodus, loomad, inimesed
14. septembri hommikul oli ilm soodne ja pommituslennuk Tu-4 tõusis õhku. Kell 9.34 heideti tuumapomm lennukilt alla ja vähem kui minuti pärast toimus plahvatus umbes 350 meetri kõrgusel maapinnast. Kümme minutit varem olid sõdurid asunud positsioonidele. Kui ohvitserid varustati silmi kaitsvate prillidega, siis sõduritele neid ei jagatud ja neil keelati plahvatusse lihtsalt vaadata.
Seejärel algas suurtükiväe ettevalmistustuli ja siis andsid löögi pommituslennukid. Lisaks 320 lennukile osales õppustel 600 tanki, 500 suurtükki ja miinipildujat, 600 soomukit, 6000 vedukit ja autot. Pomme ja mürske lendas nii palju, et õhk oli plahvatustest tumehall. Tuletihedus olevat sel päeval olnud suurem kui Berliini vallutamisel 1945. aastal.
Mõni aeg pärast tuumaplahvatust kästi rünnakule minna sõduritel, kes tinglikku vaenlast rünnates tormasid epitsentrisse. Sõdurite ainsaks kaitsevahendiks oli gaasimask. Ometi võtsid paljud sõdurid gaasimaski üldse peast ära, sest valitses umbes 40kraadine kuumus ja maskis polnud võimalik hingata.
Kõik plahvatuse keskmes asunud asjad, sealhulgas maapinna ülemine kiht muutusid ühe hetkega tolmuks. Kogu maastik muutus täielikuks kõrbeks, mets hävines, põõsad ja rohi olid põlenud. Maastikule nimme paigutatud tankid, lennukid, soomukid, suurtükid, veoautod, kuulipildujad said tugevasti kahjustatud. Lööklaine oli mitmetonnised tankid ümber pööranud, tornid küljest rebinud ja poole kilomeetri kaugusele lennutanud. Mõni hävituslennuk oli sulanud jääpurikasarnaseks känkraks.
Kui plahvatuse epitsentrile lähemal asunud külade elanikud olid varakult evakueeritud, siis alates kaheksandast kilomeetrist ja kaugemal jäid kõik elanikud oma kodudesse paika. Teadaolevalt kästi külaelanikel olla plahvatuse hetkel erinevates kohtades ja positsioonides – nii püüti teada saada, milline kaitseviis on kiirguse vastu kõige efektiivsem.
Umbes kilomeetri raadiusesse epitsentrist viidi enne plahvatust sadu erinevaid koduloomi: lehmi, kitsi, hobuseid, koeri, lambaid, kasse. Ka loomad paigutati erinevatesse paikadesse, näiteks betoonist ja puidust varjualustesse, või kinnitati lihtsalt puude külge. Pärast plahvatust selgus, et ellu olid jäänud vaid mõned suuremad loomad – lehmad ja hobused, väiksematest loomadest olid alles vaid kabjad ja sabad. Ka kõik stepiloomad ja -linnud olid hukkunud.
Tuumakatsetuses osalenud inimesed andsid allkirja dokumendile, milles lubasid, et 25 aasta jooksul ei räägi nad sõnagi polügoonil toimunust. Aga see oli sisuliselt mõttetu allkiri, sest vaid vähesed inimesed elasid sellest tähtajast kauem.
Väidetavalt olevat õppuste ajal surnud ainult üks inimene, kelleks oli infarkti saanud ohvitser, kuid kui palju sõjaväelasi Totski tuumapommikatsetuses – nii plahvatuspäeval kui hiljem – tegelikult hukkus, pole siiani teada.
Katsetuste tagajärjed lõid inimestel välja erinevalt: mõned surid kiiritustõppe juba aasta pärast, teistel ilmnesid haigusnähud hiljem. Aga Totski polügooni piirkonnas on praeguseni ohtlik elada, sest plutooniumi poollagunemine pidavat seal kestma kuni 6454. aastani.
Tuumapommiplahvatusega sõjaväemanöövrid otsustati korraldada Orenburgi oblastis Totskoje küla lähistel Totski polügoonil, sest sealne reljeef, maastik ja taimkate sarnanesid suuresti Lääne-Euroopale.
Allikas: wikipedia.org
