1956: Venemaal suri Eesti Vabariigi esimene president

Täna, 63 aastat tagasi ehk 18. jaanuaril 1956. aastal suri Venemaa vaimuhaiglas Eesti esimese vabariigi üks tuntumaid poliitikuid ja riigitegelasi Konstantin Päts (1874–1956), kes oma pika poliitilise karjääri jooksul jõudis olla mitu korda nii riigipea kui valitsusjuht.

Allan Espenberg

Kui Nõukogude Liit okupeeris ja annekteeris 1940. aasta juunis Eesti, siis ei möödunud kuigi palju aega, kui vahistati ka Eesti Vabariigi esimene president Konstantin Päts koos perekonnaga. Arreteerimine leidis aset juulikuu lõpus, millele järgnes omakorda küüditamine Venemaale.

Pikka aega ei teatud Pätsi asukohast ega saatusest midagi. Nüüd me siiski teame, et Päts oli viibinud mitmes Venemaa haiglas, sealhulgas hullumajades.

1954. aastal toodi ta Eestisse ja pandi sundravile Jämejala vaimuhaiglasse, kuid seal hoiti teda vähem kui kaks nädalat. Kuna eestlased said Pätsi asukohast teada, siis hakati teda külastama ning talle toetust ja tunnustust avaldama, kuid see ei meeldinud Eesti NSV kõrgetele riigiametnikele. Nii kupatati 80aastane Päts tagasi Venemaale, kus ta peatselt, 18. jaanuaril 1956. aastal Buraševo küla vaimuhaiglas suri.

Loomulikult ei teatatud Eesti presidendi surmast tollastes nõukogude ajalehtedes midagi ja ka tema matmispaik jäi pikaks ajaks saladusse. Hiljem hakati Pätsi hauda otsima nii Leedust ja Lätist kui Valgevenest ja Venemaalt. Alles 1988. aastal õnnestus Pätsi hauakoht Buraševo küla surnuaialt üles leida, kusjuures olulist infot saadi Pätsi viimaselt raviarstilt Ksenja Gussevalt.

Kaks aastat hiljem kaevati säilmed välja. Kui geneetilise analüüsiga oli kindlaks tehtud, et tegu on tõepoolest presidendi jäänustega, siis maeti need 21. oktoobril 1990. aastal ümber Tallinna Metsakalmistule.

Päts maeti salaja

Nõukogudeaegses Eestis oli Konstantin Päts täielikult tabu all, temast ei tohtinud rääkida midagi positiivset ning veelgi parem, kui teda üldse ei mainitud. Samal ajal suhtuti presidendi viimastel eluaastatel temasse Venemaal üsnagi hästi, nii tunnustavalt kui kaastundlikult.

Eelmise aasta juulis avaldas netiportaal Russkaja Semjorka lühiülevaate Pätsi sattumisest Tveri oblasti hullumajja. Selles kirjutati: „1956. aastal suri Tveri oblasti ühes külas asuvas kinnises vaimuhaiglas 81aastane patsient. Selles sündmuses poleks midagi erilist, kui lahkunu poleks varem töötanud kõrgel ametikohal. See oli Eesti esimene president.“

Edasi räägiti, et esialgu paigutati Venemaale küüditatud Päts sundravile Tatarstani pealinna Kaasani kinnisesse psühhiaatriakliinikusse, kus ta viibis kümme aastat. Seejuures ei esitatud talle selle aja jooksul ühtki süüdistust. Kohtuotsus kuulutati välja alles 1952. aastal: Päts mõisteti 25 aastaks vangi ja kogu tema vara kuulus konfiskeerimisele.

Pätsi viimane raviarst Buraševo haiglas Ksenja Gusseva on meenutanud, et ta oli väga hästi kursis, et Päts oli olnud Eesti president. „Kui ta suri, siis läksin ma peaarsti juurde ja ütlesin: „Presidenti ei ole enam. Arvan, et me peame ta matma väärikalt, sest võib-olla kunagi tullakse meie juurde ja küsitakse, et kuidas te käitusite Eesti presidendiga ja kuidas te ta maha matsite“,“ jutustas Gusseva, kelle sõnul olevat peaarst temaga nõusse jäänud.

Nii klopsiti kokku kirst, otsiti talle selga pintsak ja jalanõud ning valiti välja hauakoht. „Me matsime presidendi maha nii nagu ette nähtud: inimese kombel,“ kinnitas Gusseva. Olgu öeldud, et teised vaimuhaigla patsiendid maeti surres ilma kirstu ja riieteta ning sageli ka mitmekesi ühte hauda.

Pätsi matmist 1956. aastal pealt näinud haiglatöötaja Jevdokia Šikanova jutustas ajalehele Kontinent Eesti presidendist: „Konstantin Jakovlevitš oli väga sümpaatne mees; rahulik ja intelligentne. Ta ei kurtnud millegi üle. Ta oli täiesti tavaline patsient, aga samas oli temas midagi aristokraatlikku. Ta ei söönud teistega ühest potist ja tal oli ainsana patsientidest oma isiklik toidunõude komplekt. Ta oli väga üksik ja me tundsime talle väga kaasa. Kujutage ette, et kui ta meie juurde jõudis, oli ta juba 80aastane. Ja tal polnud mingit lootustki kodumaale naasta või sugulastega kohtuda. Meiegi saime aru, et tema saatus on väga traagiline, kuigi ei suutnud ette kujutada, mida tähendab olla president ning seejärel aastakümneid konutada vanglates ja hullumajades. Nii ta surigi täiesti üksinda.“

Tveri oblasti Buraševo külas, kus Päts veetis oma viimased elukuud, austatakse Eesti presidenti väga. Nii laskis kohalik külanõukogu 2011. aastal paigaldada Konstantin Pätsi kunagisele matmispaigale küla kalmistul risti ja 2014. aastal suure neljatonnise mälestuskivi, millele kinnitati ka mälestusplaat.

Venelaste hinnanguid tänapäeval

Mitte väga palju aega tagasi valmis vene kirjanikul Semjon Daniljukil jutustus Eesti presidendist. See kannab pealkirja „Konstantini rist“ („Konstantinov krest“) ja jutustab Pätsi viimastest elukuudest Venemaal Buraševo vaimuhaiglas. Teadaolevalt on see esimene kord, kui Konstantin Päts on kirjutatud peategelaseks ilukirjanduslikku teosesse.

Daniljuk kujutab Pätsi ehk vaimuhaigla patsienti number 12 üsnagi positiivse kangelasena, kes elu lõpupäevil kahetseb leppe sõlmimist Staliniga ja loa andmist nõukogude sõjaväebaaside rajamiseks Eestis. Kirjanik ise aga nimetab 1940. aasta suvesündmusi Eestis otsesõnu okupatsiooniks. Juba sellepärast polnud Daniljuki teost võimalik Venemaal avaldada, sest Venemaal Eesti okupeerimist ei tunnistata. Seetõttu ilmutati see raamat Eesti Kultuurkapitali toetusel venekeelsena Eestis.

Aga ajakirjanik Sergei Artjomenko on kirjutanud, et Konstantin Pätsi, Johan Laidoneri ja Eesti esimese iseseisvuse aegsete teiste riigimeeste tegevust saab võrrelda teadliku genotsiidiga vene armee vastu. Ajakirjanik peab silmas kindral Nikolai Judenitši armeed, mis võitles nii Venemaa kodusõjas kui Eesti Vabadussõjas Punaarmee vastu. Artjomenko sõnutsi reetsid eestlased isikliku kasu saamise eesmärgil oma liitlased ja kasutasid ellujäänud vene sõdureid hiljem odava tööjõuna.

Konstantin Päts.

Foto: wikipedia.org / Riigikogu Kantselei