1957: suri indiaanipealikuks saanud vene tsaarikindral

Peterburis sündinud venelane Ivan Beljajev elas 81aastaseks ja suri täpselt 61 aastat tagasi, 19. jaanuaril 1957. aastal Paraguay pealinnas Asunciónis. Elukutseline sõjaväelane Beljajev võttis osa mitmest sõjast nii Euroopas kui Lõuna-Ameerikas ning oli kahekordne kindral – nii Venemaal kui Paraguays. Kui Venemaal oli ta kuulus sõjaväelane, siis oma uuel kodumaal, Paraguays, hakkas ta hoolitsema eeskätt kohalike indiaanlaste eest.

Allan Espenberg

Ivani ema suri sünnitusel ja teda jäi kasvatama sõjaväelasest isa, kes aga peatselt abiellus uuesti. Võõrasema ei suhtunud poisikesse sugugi hästi, mistõttu hakkasid talle üha enam ema asendama raamatud.

Kadetikoolis õppides valmistus Ivan igaks tunniks usinalt ja püüdis nii palju teadmisi hankida, kui oli üldse võimalik. Ta hakkas lisaks õppima ka antropoloogiat ja geograafiat ning luges palju raamatuid Ameerika indiaanlaste kohta. Et viimastest veelgi rohkem teada saada, asus ta õppima ka hispaania keelt. Ja kõike seda 15aastase noorukina! Palju aastaid hiljem kulusid kõik need teadmised talle marjaks ära tema uuel kodumaal, Paraguays.

Beljajev asus 17aastasena teenima Venemaa keisrit, jõudes välja kindrali auastmeni. 1917. aastal toimus Venemaal kaks revolutsiooni, mis mõjutasid ka Beljajevit. Veendunud monarhistina ei leppinud ta keisri kukutamise ja kommunistide võimuletulekuga. Kuna ta võitles valgekaartlaste ridades bolševike vastu ja jäi kaotajaks, siis tuli tal emigreeruda välismaale, et mitte sattuda sõjatribunali ette. Pärast paljusid vintsutusi jõudis Beljajev lõpuks Lõuna-Ameerikasse – kõigepealt Argentinasse ja siis juba Paraguaysse.

Muide, juba nooruses oli Beljajevi lemmikriigiks saanud Paraguay. Huvi selle maa vastu oli tal tekkinud siis, kui oli poisikesena avastanud oma maja pööningult Asuncióni linna kaardi. Sõjaväekarjääri alguses soovis ta minna Paraguaysse teenima sõjaväeinstruktorina. See plaan tal küll ei õnnestunud, kuid oma „tõotatud maale” ehk Paraguaysse ta 1924. aastal siiski jõudis.

Kindraliks ka Paraguays

Ivan Beljajev, kelle hispaaniapäraseks nimeks sai Juan Belaieff, elas Paraguays 33 aastat ja temast sai seal praktiliselt rahvuskangelane. Esialgu töötas mees Paraguay sõjaväelaste heaks. Nii korraldas ta seitsme aasta jooksul Gran Chaco piirkonda 13 ekspeditsiooni, mille käigus kaardistas seda väheuuritud regiooni. Lisaks uuris ta Chaco piirkonna geograafiat, etnograafiat, klimatoloogiat ja bioloogiat ning tutvus sealsete indiaanlaste eluolu, keele, kultuuri ja religiooniga.

Samuti kutsus Belaieff Paraguaysse teisi vene sõjaväelasi, insenere ja teadlasi, kes panid muuhulgas paika riigi maanteede kaasaegse võrgustiku. Ka Asuncióni ülikooli füüsika-matemaatikateaduskond rajati venelaste kaasabil. Nii tekkis Paraguaysse vene koloonia, mis praegusel hetkel koondab umbes 15 tuhandet inimest.

Kui aga 1930. aastatel puhkes sõda Boliiviaga, siis ülendati Belaieff kiirendatud korras kindraliks ja ta osales paljudes lahingutes. Ta määrati koguni Paraguay kindralstaabi ülemaks. Chaco sõda oli viimase saja aasta üks verisemaid Lõuna-Ameerikas, tappes umbes 100 000 inimest.

Rahu saabumisel loobus Belaieff sõjaväeteenistusest ja asus võitlema Paraguay põliselanike, indiaanlaste õiguste eest. 1943. aastal anti Belaieffile luba esimese indiaanikoloonia rajamiseks ja riik nimetas ta indiaanikolooniate peaadministraatoriks. Mees tegi kõik selleks, et indiaanlaste elu kergemaks muuta: ta rääkis võimudele põliselanike raskest olukorrast, jutustas valgete kuritegudest indiaanlaste vastu, nõudis jahipidamise ja ringirändamise vabadust jne.

Indiaanlaste aupealik

Erukindral elas koos indiaanlastega lihtsas hurtsikus ja sõi nendega ühise laua taga. Ta rääkis indiaanlastele ajaloost ja geograafiast, tutvustas neile hügieenireegleid ja õpetas isegi vene keelt. Belaieff oli suuteline vestlema enam kui kümnes indiaanikeeles ja -dialektis. Ta koostas ka hispaania-maká keele sõnaraamatu ja pani Ameerika ajaloos kokku indiaanlaste esimese teatritrupi, mis andis edukaid külalisetendusi ka välismaal.

Indiaanlased suhtusid venelasesse kui Jumala saadikusse Maal. Isegi kõige kaugemate piirkondade indiaanlased võtsid ette mitmepäevase teekonna, et kohtuda kuulsa Belaieffiga, seista tema kõrval ja kuulata tema õpetussõnu. Indiaanlased pidasid temast väga lugu, mistõttu nimetasid ta koguni endi Valgeks Isaks ja aupealikuks.

Kui Belaieff suri, siis kuulutati Paraguays välja kolmepäevane lein. Tema surnukeha paigutati kindralstaabi ruumidesse ja talle anti sõjaväelist au, nagu tavaliselt talitatakse rahvuskangelastega. Kirstu juures seisid auvalves Paraguay tähtsamad riigitegelased, sealhulgas president Alfredo Stroessner. Orkester mängis vana vene laulu „Slaavlanna hüvastijätt”, indiaanlased laulsid kooris Meie Isa palvet vene keeles. Matuserongkäiku saatsid suured indiaanlaste massid, ummistades pealinna tänavaid. Midagi sellist polnud Paraguay pealinn varem kunagi näinud.

Kirst kindrali surnukehaga toimetati sõjalaeval Paraguay jõe keskel asuvale saarele, mille Belaieff oli testamendis valinud oma viimseks puhkepaigaks. Kui sünnilt venelase ja südamelt paraguailase säilmed olid saarele jõudnud, käskisid maká indiaanlased valgenahalistel inimestel lahkuda. Hurtsikus, kus Belaieff oli õpetanud lapsi, lauldi surnukeha kohal kaua leinalaule. Pärast matuseid ehitasid indiaanlased haua kohale onni ja istutasid selle ümber roosipõõsad. Kuna saart ohustasid sageli üleujutused, siis tuli kindrali säilmed aeg-ajalt välja kaevata ja suurvee taandudes jälle maha matta.

Maká indiaanlaste praegune pealik Andrés Chemei on öelnud Belaieffi kohta: „Ta oli põliselanike kaitsja, meie vend ja sõber ning lahendas meie probleeme, kui seda oli vaja teha. Teda pole juba ammu meiega, kuid ma mõistan tänase päevani, millist olulist rolli ta etendas.”

Ivan Beljajev. Allikas: wikipedia.ee