1959: tragöödia Djatlovi mäekurus
Ööl vastu 2. veebruari 1959. aastal hukkus Uurali põhjaosas asuvas mäekurus üheksa noort venelast. Nende juhi Igor Djatlovi järgi ristiti hukkumiskoht hiljem Djatlovi mäekuruks. Kuigi sündmusest on möödas juba 59 aastat, pole siiani suudetud välja selgitada turistide mõistatusliku hukkumise põhjust.
Allan Espenberg
1959. aasta jaanuaris asus kümneliikmeline rühm teele. Kavas oli suuskadel läbida umbes 350 kilomeetrit Sverdlovski oblastis ja jõuda välja kahele mäele. Rühma kuulus kaks neidu ja kaheksa noormeest, kellest kuus olid Uurali tehnikaülikooli tudengid ja kolm olid selle kõrgkooli juba lõpetanud. Kõik nad olid 21-24aastased. Lisaks läks grupiga kaasa 37aastane turismiinstruktor.
Surnukehi otsiti mitu kuud
Juba teisel matkapäeval hakkas ühel suusatajatest jalg valutama ja ta pidi naasma Sverdlovski linna. Tänu sellele haigestumisele jäi Juri Judin ainsana rühmaliikmetest ellu ja suri alles 2013. aastal 75aastasena.
Kui ülejäänud üheksa matkajat polnud õigeks ajaks jõudnud ettenähtud kohta, alustati otsinguid. Mõni päev hiljem, 26. veebruaril 1959 avastati ühest mäekurust telk, kus vedelesid matkajate dokumendid ja isiklikud asjad. Järgmisel päeval leiti telgist üsna kaugelt nelja tudengi surnukehad. Märtsis avastati veel üks laip, kuid ülejäänud neli surnukeha õnnestus kätte saada alles mais, kui lumi hakkas sulama.
Juurdlusega selgitati välja, et ööl vastu 2. veebruari olid kõik üheksa inimest mingil arusaamatul põhjusel lahkunud telgist ja hakanud mäenõlvakust allapoole liikuma. Nende sihiks võis olla jõe ääres asunud ladu. Seejuures nad ei võtnud endaga kaasa sooje rõivaid ja olid riietatud üsna suviselt. Arvatavasti eksisid nad ära ja kui olid veast aru saanud, püüdis osa neist naasta telgi juurde soojade vammuste järele, kuid tormis ja lumetuisus ei leitud telki üles. Õhutemperatuur oli sellal -28°С. Nad surid mõne tunni jooksul.
Matkajate hukkumise aeg tehti kindlaks telgist leitud matkapäeviku alusel, sest viimane sissekanne oli tehtud 1. veebruaril.
Kohtuarstid tuvastasid, et matkajad külmusid surnuks, kuid neljal neist avastati tõsised peatraumad ja luumurrud, mis olid tekitatud suure jõu poolt, kuid mis selleks olla võis, pole suudetud välja selgitada. Nii märgiti surma põhjuseks “stiihiline jõud, millest inimesed ei suutnud jagu saada”.
Laviin, tuumapommikatsetus või ikkagi tulnukad?
Kuigi tudengirühma hukkumist püüti saladuses hoida, see ei õnnestunud. Põhjalikumalt hakati selle müstilise looga tegelema siiski alles pärast Nõukogude Liidu lagunemist, kui arhiivid avanesid: selle vastu tundsid huvi nii Venemaa kui välismaa spetsialistid. Salapärane sündmus paelub teadlasi ja hobiuurijaid tänase päevani, sest tõde pole suudetud välja selgitada. Kui alguses esitati juhtunu kohta vaid mõned versioonid, siis nüüdseks on võimalikke seletusi kogunenud juba üle saja. Alljärgnevalt kirjeldame mõningaid levinumaid teooriaid, millega on püütud selgitada noorte inimeste mõistatuslikku hukkumist.
Tragöödia ametlikuks versiooniks on lumelaviin. Selle järgi olevat telk püstitatud ohtlikku kohta, millega kutsuti esile laviin. Seejärel püüti telgist poolpaljalt välja pääseda ja saadi seejuures vigastada. Kõik oleks justkui loogiline, ent mitte ühtki jälge võimalikust laviinist ei leitud. Lisaks olid rühmas kogenud alpinistid, kes olid korduvalt käinud mägedes ja laviiniohust teadlikud.
Tudengitel võis tekkida konflikt kohalike põliselanikega. Põhjuseks võis olla isiklikul pinnal puhkenud tüli või kohalike rahulolematus sellega, et võõrad inimesed tungisid nende pühale mäele. Seda võib selgitada sälkudega telgil ja tõsiste vigastustega surnukehadel. Kuid kohalikud on väga säästlikud ja kokkuhoidlikud inimesed, mistõttu oleks nad pärast tudengite tapmist nende toidu- ja muud varud endaga kaasa võtnud. Seda poldud aga tehtud. Ja kõigele lisaks oli telk katki lõigatud seest-, mitte väljastpoolt.
Üliõpilased võis eksikombel tappa miilitsa eriüksus, kes ajas taga põgenenud vange. Seda tõendab kaudselt fakt, et info katastroofist salastati väga kiiresti. Mõned uurijad ei süüdista aga miilitsat, vaid hoopis KGB töötajaid, kes hukkasid juhuslikud tunnistajad, kes nägid pealt mingit salaoperatsiooni. Samas oli 1959. aastal väga lihtne igasugust infot varjata ja sündmustele tõepärane versioon leida, kuid seda millegipärast ei tehtud.
Läheduses võidi salaja katsetada raketti või isegi tuumarelva, mida Djatlovi rühma liikmed sattusid pealt nägema. Surnute naha imeliku oranžika värvuse võisid põhjustada raketikütuse aurud, üldise paanika aga raketi allakukkumine. Tol ajal polnud aga sealkandis teadaolevalt ühtki raketikatsetust – taoliste asjade aegumistähtaeg on ümber saamas ja sellised andmed on suuremas osas avalikud.
Õnnetuse põhjusena on mainitud ka meteoriiti. Telgivigastused ja maa-ala kahjustused võiksid tõepoolest viidata meteoriidi plahvatamisele, kuid seda hüpoteesi ei lubatud 1960. aastatel korralikult uurida, praegu on aga juba hilja.
Seda tragöödiat on seletatud ka tulnukate julmade katsetega, mille tulemusel alpinistid surid. Olid ju nende kehadel haavad ja vigastused, mille päritolu kohta ei osata midagi öelda. On oletatud, et turistide juurde maandus tulnukate hiiglasuur kosmoselaev, mille pardal oli tuumaseade, sest hukkunute riietelt leiti radioaktiivse aine jälgi.
Veel võisid matkajad erinevate uurijate arvates hukkuda USA luureagentide käe läbi, omavahelise tüli käigus, NSV Liidu julgeolekukomitee salajast eriülesannet täites, keravälgust, omaendi valede otsuste tagajärjel, metsloomade tõttu, infrahelist, psühhotroopsete ainete manustamisest jne. Discovery Channeli üks dokfilm väitis koguni, et suusatajate surma põhjustas lumeinimene.
Hukkunute ühishaud Jekaterinburgis. Allikas: wikipedia.org
