1963: lõppes Alcatrazi vangla kuulsusrikas ajalugu

Keset San Francisco lahte kössitab Alcatrazi saar, mis on maailmakuulus tänu seal paiknenud vanglale. Seda kinnipidamisasutust iseloomustasid enneolematult karmid turvameetmed, mistõttu põgenemisi tuli ette haruharva. Täna 62 aastat tagasi, 21. märtsil 1963. aastal pandi Alcatrazi vangla lõplikult kinni.

Allan Espenberg

Alcatrazi saar kuulub halduslikult California osariigile. Saart kasutati kaitsekindlusena, hiljem sõjaväevanglana ning seejärel, alates 1934. aastast eriti ohtlike kurjategijate ja eelmistest kinnipidamiskohtadest põgeneda üritanud kurjategijate föderaalvanglana.

Sõjaväe halduses olevast türmist prooviti põgeneda ligi kolmekümnel korral, üritustes osales ühtekokku kaheksakümmend meest. Neist enamik saadi kohe kätte, kuid paarikümne saatus on jäänud siiani lahtiseks. Edukaim pagemine toimus 1918. aastal. Neljal vangil õnnestus omavalmistatud parvedega saarelt putku panna. Kuigi võimud teatasid, et põgenikud uppusid, nähti neid hiljem mujal Ameerikas ning üks neist sattus uuesti õigusorganite raudsesse haardesse.

Saarevanglas on olnud ka Al Capone

Et muuta vangla põgenemiskindlamaks, asuti 1934. aastal seda ümber ehitama tolle aja kaasaegseimat tehnoloogiat kasutades. Vanglaametnikud arvasid, et igasugused katsed jäävad aga ära juba seepärast, et saar on ümbritsetud San Francisco lahe ohtlike vetega. Sestap otsustati kohta kasutada ka gangsterite ja maffia ninameeste ühiskonnast eraldamiseks. Näiteks on seal tuntumatest kurjategijatest kinni istunud Al Capone.

Kurjategijad ise nimetasid Alcatrazi vanglat põrguks maa peal ja kartsid seda rohkem kui teisi vangistuskohti. Nad paigutati üksikkongidesse, mille mõõtmed olid 2,7×1,5 meetrit: keskmine mees võis sirutada käed välja ja puudutada mõlemat seina. Kambrid olid varustatud külmaveevalamu, nurgatualeti ja väikese voodiga. Igal kinnipeetul oli ainult neli õigust. Need olid õigused riietele, toidule, peavarjule ja arstiabile. Seejuures oli toit väga hea, seda võrreldi lausa restoranitoiduga.

Geniaalne plaan lusikatega

Föderaalvangla töötas 29 aastat ja selle aja jooksul toimus ka mitmeid põgenemiskatseid. Teada on vähemalt 14 põgenemiskatsest. Põgeneda üritanud 36 vangist peeti kinni 23, lasti maha 6, uppus 2 ja veel 5 jäi teadmata kadunuks.

Türmist püüti jalga lasta igal võimalikul viisil. Kasutatud on võltsitud dokumente, oma kätega meisterdatud paadikesi ja parvesid, mõned on ka lihtsalt üritanud vihatud kohast minema ujuda. Hoolimata vanglaametnike meeleheitlikest püüetest suutsid mitmed armeevangid ja tõenäoliselt ka mõned föderaalvangid siiski USA õigussüsteemi edukalt lollitada.

Vähem kui aasta enne kurikuulsa kinnipidamisasutuse töö lõppu, 11. juunil 1962. aastal kadusid Alcatrazilt ehk murdsid vanglast välja kolm meest – Frank Morris ning vennad Clarence Anglin ja John Anglin. Sellest hulljulgest põgenemisest on valminud mitu mängufilmi, neist kuulsaim on kindlasti 1973. aastal esilinastunud „Põgenemine Alcatrazilt“ Clint Eastwoodiga peaosas. 1962. aasta põgenemise kohta on liikvel palju kuulujutte ning vandenõuteooriaid.

Kolmik kaevas sõna otseses mõttes tee vabadusse. Mitu kuud uuristati tavaliste lusikatega tugevasse betooni piisavalt lai ava, millest sai inimene läbi pugeda, kusjuures tööd sai teha vaid öösiti. Auk uuristati kitsa võrguga kaetud õhuava ümber. Metallvarvad painutati kõveraks arvatavasti mingi torujupiga. Kõike õnnestus varjata, hoolimata sagedastest kontrollidest.

Töökorra lõpetanud, katsid vangid lõhutud koha papitükiga, mis oli sedavõrd nutikalt värvitud, et oli võimatu vahet teha päris seina ja maskeeringu vahel. Siiani pole teada, kust said kinnipeetavad vajalikku materjali, samuti on jäänud saladuseks see, kuidas õnnestus neil hankida valvureid lollitanud nukkude valmistamiseks plaastrit, harju ja muud. Öösel ringi jalutanud valvuritele näis, et kinnipeetavad magavad magusalt, kuigi nende asemel olid tekkide all nukud. Meeste kadumine avastati alles hommikuse loenduse ajal.

Keegi ei tea tänini, mis kolmest põgenikust sai. Ametliku versiooni järgi võisid nad San Francisco külmas lahes uppuda, mida ei ole suudetud aga kindlalt tõestada ja see versioon on ka üsna ebatõenäoline. Tegemist oli tugevate ja tervete noorte meestega, kes oleksid olnud suutelised kaldale isegi ujuma. Täiesti võimalik, et nad kasutasid hoopistükkis mingit abivahendit rannikule jõudmiseks. Näiteks leiti hiljem rannast tükke omatehtud kummipaadist, mis võiski olla kolmiku transpordivahendiks.

Indiaanlased hõivasid saare

Vangla suleti 21. märtsil 1963. Ametliku versiooni kohaselt tehti seda seetõttu, et vangide ülalpidamiskulud olid liiga suured. Samuti oli vangide pidamine saarel võrreldes mandrivanglaga kulukam, kuna kõike vajalikku (alates toidust ja lõpetades varustusega) tuli mandrilt veeteed pidi transportida. Lisaks halvenes hoonete ja sidesüsteemide olukord soolaste merepritsmete ja tuulte tõttu kiiresti, mispärast oli vajalik 3–5 miljoni dollari suurune kapitaalremont, mida ei peetud aga mõistlikuks. Võib oletada, et vangla sulgemises oli oma roll ka kolme vangi hulljulgel põgenemisel.

Pärast sulgemist oli arutluse all palju võimalusi saare edasiseks kasutamiseks. Näiteks tehti ettepanek paigutada sinna ÜRO monument. Aga 1969. aastal kolis saarele rühm indiaanlasi erinevatest hõimudest, kes selle maatüki faktiliselt vallutasid. Seda tehti vastavalt 1934. aastast pärit föderaalseadusele indiaanlaste vaba ümberasustamise kohta. Indiaanlased süütasid saarel elades hoonetes suuri lõkkeid ja mäkerdasid seinu. Tulekahjude tõttu said tugevalt kannatada valvemeeskonna puhkemaja, veerand rannavalve kasarmust ja vanglaülema maja, samuti paljud saarel asuvate elumajade korterid. Indiaanlased aga saarele kauaks ei jäänud ja 1971. aasta juunis kihutati nad USA valitsuse otsusega Alcatrazilt minema. Seintele maalitud indiaanlaste kirjutisi ja pildikesi on aga tänaseni näha.

1971. aastal muudeti saar Kuldvärava riikliku puhkeala osaks. Saar ja sealne muuseum avati turistidele 1973. aastal ja nüüd võtab see igal aastal vastu umbes poolteist miljonit külastajat.