1966: Taškendi maavärin meenutas paljudele tuumasõda

Täna 58 aastat tagasi, 26. aprillil 1966. aastal tabas Usbekistani pealinna Taškenti võimas maavärin, milles oli üllatuslikult väga vähe hukkunuid, kuid katastroof tegi linna peaaegu maatasa ja 300 000 inimest jäid koduta. Linn tuli praktiliselt uuesti üles ehitada.

Allan Espenberg

Kesk-Aasia seismilise olukorra süstemaatilised vaatlused algasid 19. sajandi keskel. 1868. ja 1886. aastal registreeriti Taškendi lähedal kaks tugevat maavärinat. Neist teise kohta jättis linna ühe kiriku koguduse liige järgmise mälestuse: „Niipea, kui preester ütles: „Mingem rahus!“, hakkas järsku maa värisema, seinad kõikusid, ja uste kohal rippunud viimse õhtusöömaaja suur ikoon kukkus mürinaga alla, seintesse tekkisid suured praod ja karniisilt kukkus alla kive. Inimesed jooksid üksteist maha paisates õudusega kirikust minema.“

1901. aastal sai linn seismilise jaama, mis tähistas globaalsete uuringute algust. Taškenti ja selle elanikke vaevasid värinad jätkuvalt. Näiteks ööl vastu 3. novembrit 1946 toimus maavärin magnituudiga 7–8 palli. Inimesed jooksid massiliselt tänavatele ja naasid oma kodudesse alles hommikul. Nagu teadlased hiljem välja selgitasid, asus maavärina kolle Tšatkali mägedes, kus seismiline efekt ulatus 10 pallini.

Maavärin tabas täiesti ootamatult

20 aastat hiljem, 26. aprillil 1966, hommikul kell 5.23 äratas Taškendi ja selle lähiümbruse elanikke taas võimas maavärin. Nüüd aga asus maavärina kolle kesklinna all. Umbes 10 sekundit kestnud maavärina tugevus oli 5,2 palli, kuid epitsentris üle 8 palli. Täheldati ka mitmeid ebatavalisi nähtusi. Nii hakkasid juba öösel, mõni tund enne katastroofi, mõnes majas päevavalguslambid spontaanselt hõõguma. Inimesed märkasid korterite seintel sinakat kuma, samuti sädemeid lähedalasuvatest, kuid üksteist mitte puudutavatest elektrijuhtmetest.

Taškendi maavärina toimumise aeg ei olnud ette teada, sest seismograafid ei registreerinud enne maavärinat mingeid eelvärinaid. 1966. aasta maavärinat iseloomustasid vertikaalsed lühiajalised võnkumised. See väljendus näiteks majaseinte ülemiste osade hävimise eripäras.

Taškendi maavärinast puudutatud ala pindala oli umbes 10 km². Usbekistani Teaduste Akadeemia seismoloogide sõnul oli maavärina kolde sügavus 8 kilomeetrit. Purunes või sai kannatada umbes 36 tuhat hoonet, 207 kooli, 36 kultuuriasutust, 202 teadus- ja 149 raviasutust, umbes 700 kaubandus- ja toitlustusasutust ning umbes 240 tööstusettevõtet. Tõsiselt said kannatada iidsed mošeed.

Erinevate allikate andmetel hukkus 8–13 inimest. Vigastada sai 1710 elanikku (neist 150 inimest hospitaliseeriti), koduta jäi üle 78 tuhande perekonna ehk üle 300 tuhande inimese.

Kardeti, et tegu on tuumapommiga

„Ma magasin, nagu enamik linnaelanikke, ja oli veel piisavalt pime, et hommikuhämaruses, poolunes näha, mis toimub. Lapseuni oli nii tugev, et ma ei kuulnud ega tundnud ei kohinat ega teravat värinat, mis põhjustas majade purunemist ja müüride langemist,“ meenutas Taškendi elanik Galina. „Meie korter asus ülemisel, kolmandal korrusel ja oht saada surma trepiastmete tõttu oli täiesti reaalne. Kuid me jooksime turvaliselt majast välja, kuigi jäime peaaegu kiltkivitükkide alla, mis lendasid kaldus katuselt alla nagu suurtükimürsud. Kõik Taškendi elanikud võtsid seda päeva vastu tänaval. Meie majast hävines kolmandik. Maavärina epitsenter asus meist umbes kolme kilomeetri kaugusel Kašgari piirkonnas, kus majad olid enamasti ühekorruselised. Peaaegu kõik sealsed majad hävisid täielikult.“

Teise Taškendi elaniku Tatjana mälestuste kohaselt karjusid inimesed tema maja hoovis haiglaturu piirkonnas pidevalt sõna „sõda“. Tema sõnul arvasid paljud, et ameeriklased viskasid linnale tuumapommi, sest just selliseid jutte süstis noil aastatel massiivselt inimestesse nõukogude propaganda.

„Maavärin oli hommikul. Ma ei saanud millestki aru: kas pommitatakse või toimub midagi muud. Sündmus oli tõeliselt hämmastav. Elasime vanas savitellistest majas, mille lagi oli väga kõrge. Maja seinte paksus oli 80 sentimeetrit. Löögi tagajärjel tekkisid seintesse ja lakke sügavad praod. Sel aastal värises maapind pidevalt. Ühel päeval tegin tütre voodit, ta magas päeval. Sel ajal toimus veel üks tõuge ja ma nägin selgelt, kuidas sein kaldus minu poole ja siis läks tagasi oma kohale,” rääkis Taškendi elanik Aleksandra.

Aga Nina Nehoroševale jäid kõige enam meelde naabermajadest kuuldud arusaamatud karjed  ja koerte kohutav ulgumine. Ka tema märkis, et alguses peeti toimuvat ekslikult pommitamiseks ja sõja alguseks.

Väga palju järeltõukeid

Huvitav on seegi, et maavärinat oli tunda isegi Moskvas, kuhu jõudsid nõrgad vibratsioonid viis minutit pärast maavärinat Taškendis.

Juba mõni tund pärast loodusõnnetust jõudsid Taškenti nõukogude valitsuse ja partei juhid Leonid Brežnev ja Aleksei Kossõgin. Peasekretär Brežnev rõhutas, et kuna Teise maailmasõja ajal võttis Taškent vastu kümneid evakueeritud tehaseid ja tuhandeid põgenikke kogu NSV Liidust, siis on Usbekistani pealinna taastamine üleliidulise tähtsusega küsimus ja kõigi NSV Liidu kodanike kohus. Kõrgeima juhtkonna otsusega moodustati maavärina tagajärgede likvideerimiseks valitsuskomisjon ja elanike abistamiseks võeti kasutusele mitmeid kiireloomulisi meetmeid.

Tipp-poliitikute viibimise ajal Taškendis toimus 4-magnituudine järeltõuge. Brežnev reageeris juhtunule sõnadega: „Nüüd pean võtma magamiskoti ja minema kuskile puu alla magama.“

Seda maavärinat peetakse pikimaks Taškendi ajaloos. Ajavahemikus 26. aprillist 1966 kuni 31. detsembrini 1969 registreeriti 1102 järeltõuget. Nende hulgas paistsid silma 10. mail, 24. mail ja 5. juunil toimunud seitsmepallised värinad 1966. aastal. Mitu aastat kestnud arvukate, ehkki nõrkade järeltõugete ajal suurenes tunduvalt südameinfarkti surnute arv. Ja nagu usbeki näitleja Rustam Sagdullajev meenutas, kulus inimestel sellest jubedast kogemusest taastumiseks peaaegu viis aastat. „Mõned ei suutnud oma hirmust kunagi üle saada,“ nentis näitleja, kes tegi ühe oma tugevama rolli sõjafilmis „Lahingusse lähevad ainult ässad“.