1967: lahkus näitlejanna Vivien Leigh

Täna 55 aastat tagasi, 8. juulil 1967. aastal suri Hollywoodi üks kuulsamaid, andekamaid ja ilusamaid näitlejannasid, kahe Oscari auhinna omanik Vivien Leigh. Brünett kaunitar oli lahkudes kõigest 53aastane.

Allan Espenberg

Vivian Mary Hartley sündis 5. novembril 1913 Indias Darjeelingi linnas šotlasest isa ja iirlannast ema lapsena. Mõned allikad väidavad ka, et tema ema võis olla armeenlanna või indialanna. Hollywoodis edu saavutamiseks hoidis Vivien seda osa oma päritolust saladuses.

Kui tüdruk oli kuueaastane, saatsid vanemad ta Inglise internaatkooli, kus ta ei näinud oma ema kaks pikka aastat. Tüdruk rääkis oma koolisõpradele, et temast saab kunagi „suur näitleja“. Ja tal oli õigus, kuid tüdruk ei mõistnud, millist tasu Hollywood temalt selle eest nõuab.

Tema sõbratar Maureen O’Sullivan, kes mängis hiljem Tarzani-filmides Jane’i, ütles tema kohta: „Vivien tahtis alati saada näitlejaks. Ta oli sihikindel. Näiteks oli ta koolis ainuke tüdruk, kes tegeles balletiga. Minu arvates oli see temast päris julge.“

Kui Vivien oli veel laps, siis mängis ema temaga mälu arendamiseks mängu Rudyard Kiplingi romaanist „Kim“. Ta asetas kandikule esemed, laskis tütrel neid uurida ja eemaldas seejärel kandiku, et laps saaks esemed meelde tuletada ja üles lugeda. Suureks saades oli Vivienil tõepoolest suurepärane fotograafiline mälu. Talle jäid repliigid meelde juba pärast näidendi esimest või teist lugemist.

Kui Vivien oli 19aastane, abiellus ta jõuka advokaadi Herbert Leigh Holmaniga, kes oli temast 13 aastat vanem. Abikaasastaatus ei pidurdanud tema näitlejaambitsioone, ta jätkas õpinguid mainekas Kuninglikus Draamakunstide Akadeemias ka siis, kui jäi lapseootele: tütar Suzanne sündis 12. oktoobril 1933.

Näitlejanna agent soovis, et ta valiks endale sobivama lavanime ja tegi mitmeid ettepanekuid, sealhulgas April Morn ja April Maugham. Selle asemel otsustas aga naine säilitada oma abikaasa nime, kuid muutis oma eesnime kirjapildi Vivianilt naiselikumaks Vivieniks.

Kirglik armuromaan

1935. aastal saabus esimene suurem edu. 22aastaselt sai ta seksitöötaja Henriette rolli skandaalses lavastuses „Vooruse mask“. Tema mängimine võeti vastu suurte ovatsioonide ja kriitikute tunnustusega ning sellest näidendist sai alguse Leigh’ tormiline tõus Hollywoodi tippstaaride hulka.

1936. aastal nägi Leigh laval näitlejat Laurence Olivier’d ja sosistas sõbrannale: „See on mees, kellega ma abiellun.“ Sõbranna tuletas talle meelde, et ta on juba abielus – ja Olivier samuti. Kuid Vivien Leigh oli vapper daam ja tal polnud probleemi piiluda Olivier’ garderoobi, teineteist tundma õppida ja siis lahkudes teda kaelale suudelda.

Peagi mängisid nad koos filmis „Tuli Inglismaa kohal“, kus nad olid armukesed. Ja pärast filmimise lõppu algas pikk armuromaan, mis oli seotud suure süütundega. Näitlejad hoidsid oma suhet neli aastat saladuses ning 1940. aastal lahutasid oma abikaasadest ja abiellusid. Vivien ja Laurence tõid koosolemise nimel suuri ohvreid. Lahutuslepingu ühe osana pidid mõlemad loobuma oma laste esmasest hooldusõigusest.

Kui Olivier valiti filmis „Vihurimäe“ kehastama meespeategelast, siis tahtis Leigh tema kõrval mängida naispeaosa, Catherine’i rolli. Selle asemel pakkus režissöör William Wyler talle Isabella kõrvalosa. Näitlejanna ütles seepeale: „Ma mängin Catherine’i või ei mängi üldse.“ Wyler pidas naist segaseks ja meenutas hiljem, et oli talle vastanud: „Hollywoodis ei saa te kunagi midagi paremat kui Isabella roll.“ Veel ütles Wyler: „Ma tegin selle surematu avalduse, aga tema tõestas, et ma eksisin.“

Tervise halvenemine

Leigh mängis 1939. aastal  filmis „Tuulest viidud“ naispeaosatäitjat Scarlett O’Harat. Filmivõtete ajal töötas ta 16 tundi päevas, kuus päeva nädalas ja niimoodi neli kuud järjest. Ta osales peaaegu igas stseenis. Et stressiga toime tulla, suitsetas Vivien neli pakki sigarette päevas. Muide, näitlejannale maksti filmis „Tuulest viidud“ näitlemise eest 25 000 dollarit. Aga Clark Gable’ile, kes töötas 71 päeva, maksti 120 000. Erinevalt oma meespartnerist võitis Leigh aga 1939. aastal parima naisnäitleja Oscari.

1949. aastal oli Vivien näitleja Londonis Tennessee Williamsi näidendis „Tramm nimega „Iha““. Ta mängis psühhoosi äärel olevat kaunitari Blanche DuBois’d. Varsti pärast seda mängis näitlejanna selle näidendi ekraniseeringus sama rolli koos Marlon Brandoga. See töö tõi talle teise Oscari.

Sellal, kui näidendist „Tramm nimega „Iha““ sai tema professionaalne triumf, hakkas vaimuhaigus tasapisi pead tõstma. Blanche’i roll õõnestas näitlejanna tervist. Hullumeelse inimesega samastumine mõjus Vivienile rusuvalt. Enam kui 300 etenduse ajal imas ta Blanche’i psühholoogia nii endasse, et tal oli raske sellest lahti lasta. Hiljem, kui näitlejanna haige oli, tsiteeris ta sageli repliike näidendist. Tema sõnul on „Blanche traagiline kuju ja ma mõistan teda. Aga see roll viis mind hullumeelsuseni.“

Vivieni tabas lõplik psühhoos järgmise filmi võtetel 1953. aastal Tseiloni saarel. Võtteplatsil oli ta paranoiline ja hiljem tekkisid tal hallutsinatsioonid. Näitlejanna saadeti tagasi Los Angelesse. Lennukis olles oli ta halvas meeleolus ja üritas enesetappu sooritada lennukist välja hüppamisega. Los Angeleses viidi Vivien haiglasse ja talle tehti elektrišokiravi, mis oli tollal ainus bipolaarse häire ravimeetod. Peaosa tolles filmis sai Vivieni asemel Elizabeth Taylor.

Muuhulgas väljendus Vivieni haigus ka libiido järsus tõusus, põhjustades temas kontrollimatuid seksuaalsoove. Näitlejanna pettis regulaarselt oma meest, magas taksojuhtide ja kulleritega, püüdes oma soove rahuldada. Need truudusetused koos haiguste ja muude teguritega viisid 1960. aastal tema abielu lagunemiseni Olivier’ga.

1964. aastal diagnoositi Vivienil tuberkuloos ja ta võitles sellega kogu oma elu. 1967. aasta kevadel näis, et ta on paranenud. 8. juulil tõusis näitlejanna voodist ja läks vannituppa. Äkitselt kaotas naine teadvuse ja suri. Tema kops oli vedelikuga täitunud. Ta oli vaid 53aastane.