1974: hulljulge põgenemine Nõukogude Liidust

Täna 45 aastat tagasi otsustas nõukogude teadlane Stanislav Kurilov lahkuda oma kodumaalt, kuna see polnud võimalik seaduslikult, siis tuli seda teha teisiti, isegi omaenda elu ohtu seades. Nõukogude Liidust pääsemiseks ujus ta ookeanivees läbi sada kilomeetrit.

Allan Espenberg

13. detsembril 1974. aastal sõitis Nõukogude Liidu reisilaev „Sovetski Sojuz“ Vaikses ookeanis. Pardal olnud nõukogude turistid lõbutsesid, tantsisid, tarvitasid alkoholi. Selle möllu keskel kõndis üksik meesterahvas, käterätt käes, rahulikult ahtri suunas, aga seal võttis käteräti alt välja lestad, maski ja hingamistoru, pani need endale peale ja hüppas 12 meetri kõrguselt pardalt vette.

Selle 38-aastase mehe nimi oli Stanislav Kurilov, kes töötas senini okeanoloogina, aga peatselt oli temast saamas kodumaa reetur. Tema vettehüpe polnud enesetapukatse ega joodiku tobedus. Tal oli lihtsalt hädavajalik oma kodumaalt pääseda.

Nõukoguliku mõõdupuu järgi oli Kurilov ebatavaline inimene, sest ta tegeles joogaga, magas naeltel, korraldas 40-päevaseid näljakuure, mediteeris. Ka tema karjäär arenes teistsuguselt: ta töötas psühholoogi, kaugsõidutüürimehe, tuukri, okeanoloogi, akvanaudina. Teadlasena töötas ta allveelaboris, kus veetis 14 meetri sügavusel vee all mitu kuud. Kurilov polnud dissident, aga ta tahtis aeg-ajalt töötada ka koos välismaalastega ja välismaal.

Oma elu merega sidunud Kurilovile tegi muret üks asi – tal ei olnud võimalik töötada koos maailma tuntumate okeanoloogidega. Ta oli sõlminud prantsuse teadlase Jacques-Yves Cousteau’ga koostööleppe Tuneesias, kuid projekt kukkus läbi, sest Kurilovil ei lubatud NSV Liidust lahkuda. Seejärel oli kavas korraldada ekspeditsioon Vaikse ookeani atollidele, aga jällegi jäi Kurilov ilma viisast ning talle öeldi, et kapitalistliku riigi külastamine pole tema puhul võimalik.

Kurilovi puhul osutus saatuslikuks sugulase olemasolu välismaal. Nimelt oli Kurilovi õde abiellunud välismaalasega (hinduga) ja asunud elama Kanadasse. Aga Nõukogude Liidus peeti inimesi, kel on sugulasi lääneriikides, ebausaldusväärseteks ja neil ei lubatud riigist lahkuda. Eeskätt kardeti, et väljasõiduloa saanud inimene ei naase enam Nõukogude Liitu.

Nii ei jäänudki Kurilovil muud üle, kui hakata kavandama põgenemist. Hea võimalus tekkis 1974. aastal, kui ta luges kuulutust kruiisireisist „Talvest suvesse“, mille käigus siirdus laev „Sovetski Sojuz“ 20-päevasele reisile Vladivostokist ekvaatorile ja tagasi. Kuna nõukogude ametiisikud kartsid inimeste põgenemist, siis oli ette nähtud, et laev ei sisene ühessegi välissadamasse.

Kolm ööpäeva tormisel merel

Kurilov astus pardale üheskoos sadade turistidega. „Igast kajutist kostus muusikat, joomaseid hõikeid, naeru. Turistid kasutasid iga puhkusepäeva lõbutsemiseks,“ kirjutas Kurilov hiljem oma päevikusse. Silmakirjaks võttis ka Kurilov osa ühistest pidudest, aga ise jälgis tähelepanelikult ookeani ja tähti ning õppis tundma laeva. Ta tegi kindlaks, et vette saab hüpata üksnes peatekil asuvast ahtrist. Samas polnud tal aimugi, kuhu ujuda, kuigi ta teadis, et laev liikus sellal Taiwani ja Filipiinide lähistel.

„Ma palusin jumalalt õnne ja astusin sammu tundmatusse,“ kirjeldas Kurilov oma hüpet. „Kui tõusin veepinnale, siis hakkas mul õudne. Minu juures asus reisilaeva hiiglaslik kere ja gigantne pöörlev laevakruvi.“

Kuna Kurilov oli suurepärane ujuja, siis ta kruvi alla ei sattunud, kuid sellega tema kannatused alles algasid. Esimese öö sai ta ujuda kaugeneva laeva tulede paistel. Hiljem sõimas ta end selle eest, et polnud kaasa võtnud kompassi, mistõttu tuli öösiti orienteeruda tähtede järgi, aga päeval eksis ujuja kursilt.

Kurilov ujus tund tunni järel, ilma peatumata. Tema ees ja taga laius ääretu ookean, mida teadlane oli alati armastanud. „Ookean hingas nagu elav, armas, lahke olend. Kui pistsin pea vee alla, siis avanes minu ees fantastiline helendav maailm,“ meenutas Kurilov hiljem.

Mõne aja pärast tekkisid aga uued tundmused, sest päikesest kõrvetatud nägu, kael ja rind hakkasid hirmsasti valutama. „Mul tekkisid külmavärinad ja üha rohkem tahtsin magada. Aeg-ajalt kaotasin mõneks ajaks teadvuse…“ kirjutas Kurilov. Tal polnud kaasas ka midagi süüa ega juua.

Teisel päeval märkas ta lõpuks kallast, kuid tugev hoovus viis mehe tagasi avamerele ja paistis, et ellujäämisvõimalus hakkab kustuma. Alles kolmandal ujumispäeval, kui Kurilov oli praktiliselt meelemärkuseta, heitis suur laine ta Filipiinide koosseisu kuuluva pisikese Siargao saare rannale.

Pärast seda, kui kohalikud elanikud avastasid oma rannalt venelase, jõudis info tema põgenemisest rahvusvahelisse ajakirjandusse. Nõukogude ajalehed sellest juhtumist loomulikult vaikisid.

Totter surm järvevees

Kui Filipiinide võimud olid läbi viinud vajalikud juurdlustoimingud, deporteeriti Kurilov Kanadasse, kus tal olid ees sugulased. Peatselt sai ta ka Kanada kodakondsuse.

Ühed pidasid Stanislav Kurilovit tõeliseks kangelaseks, kes võttis ette midagi sellist, millega vähesed hakkama saavad. Teisalt peeti teda egoistiks, kes vedas alt Nõukogude Liitu jäänud sugulasi. Eriti kannatas tema noorem vend Valentin, kes elas Leningradis, töötas kaugsõidutüürimehena ja kellel oli ligipääs lääneriikide sadamatele. Pärast põgenemist mõisteti Stanislav Kurilov kodumaa reetmise eest tagaselja 10 aastaks vangi. Aga tema vend Valentin vallandati Stanislavi teo eest töölt ja naine jättis ta maha, misjärel hakkas mees jooma ja jäi kuni surmani elama viletsusse.

Stanislav töötas esialgu pitsapoes, seejärel okeanoloogiakompaniides Kanadas, USAs, Hawaiil, Põhja-Jäämeres. Aga 1986. aastal sõitis ta elama Iisraeli ja asus okeanograafina tööle Haifa ülikoolis.

Teadlane hukkus väga tobedalt. See juhtus 29. jaanuaril 1998. aastal, kui ta tegeles tuukritööga Kinnereti järves Iisraelis ja takerdus vees olnud kalavõrkudesse. Paarimees tõi Kurilovi küll pinnale, kuid oli juba hilja.

Kui Kurilovi abikaasale Jelenale anti üle mehe isiklikud asjad, siis olid nende hulgas ka värsked märkmed, kuna mees oli kuni viimase päevani pidanud päevikut. Jelena kogus märkmed kokku ja andis nende põhjal välja raamatu „Üksi ookeanis“, et kogu maailm saaks teada ühest riskantsemast põgenemisest Nõukogude Liidust.