1986: maailma tabas Tšornobõli tuumakatastroof
Täna 33 aastat tagasi, 26. aprillil 1986. aastal toimus üks suuremaid tehnogeenseid katastroofe maailmas – Tšornobõli tuumaavarii, mis mõjutas paljusid riike nii Euroopas kui isegi maailmas.
Allan Espenberg
26. aprillil 1986. aastal kell 1.23 öösel toimus Ukrainas Tšornobõli (venepäraselt Tšernobõli) aatomielektrijaamas suur plahvatus. Vahetult enne seda võeti ette neljanda reaktori plaaniline väljalülitamine 20 sekundiks, mis poleks midagi katastrofaalset endaga kaasa tooma pidanud. Kogu energiaploki turvasüsteemi väljalülitamise järel muutus aga reaktor juhitamatuks.
Operaatorid püüdsid olukorda küll stabiliseerida, kuid oli lootusetult hilja. Mõni sekund hiljem toimus võimsuse kasvades kaks suurt plahvatust, kui atmosfääri paisati umbes 190 tonni radioaktiivseid aineid. Tšornobõli plahvatuse võimsus vastas 500 Hiroshimale heidetud tuumapommile.
Radioaktiivne saastumine toimus 30 kilomeetri raadiuses ümber tuumajaama. Reostus Ukraina põhjaosa ning Venemaa ja Valgevene lääneosa – ühtekokku sai kannatada 160 000 ruutkilomeetri suurune territoorium. Umbes 60 protsenti radioaktiivsetest sademetest langes Valgevenesse. Radioaktiivne pilv jõudis Ida-Euroopasse, Skandinaaviasse, Suurbritanniasse ja isegi USA idarajoonidesse.
Ametliku statistika kohaselt mõjutas radioaktiivne kiiritus ligi üheksat miljonit inimest Ukrainas, Valgevenes ja Venemaal. Katastroofitsoonist evakueeriti enam kui 400 000 inimest, kuid miljonid inimesed elavad tänini endiselt tervist ohustavates tingimustes. Tšornobõli elanikud said 90 korda suurema kiirgusdoosi kui Hiroshima inimesed pärast tuumapommi lõhkamist Teise maailmasõja lõpus.
Katastroofi põhjusteks on eksperdid pidanud reaktori RBMK konstruktsioonivigu, kuid ka tuumajaama personali ebaprofessionaalset tegutsemist. Samas pole diskussioonid avarii põhjuste osas vaibunud ning aeg-ajalt käiakse välja üha uusi versioone.
Tšornobõli katastroofi on nimetatud kõige jubedamaks sündmuseks tsivilisatsiooni ajaloos, mille tõttu kannatas terve inimkond. Avarii tagajärjed olid kohutavad (suur hulk inimesi sai kiiritada ja paljud neist surmavalt) ning ülemaailmsed (radioaktiivseid aineid kandus laiali peaaegu üle kogu planeedi).
Ajaleht „The Times“ kirjutas 1987. aasta aprillis: „Ükski sündmus pole pärast Teist maailmasõda puudutanud nii paljusid Euroopa inimesi, kui Tšornobõli tuumaelektrijaama neljanda reaktori plahvatus.“
Inimestele katastroofist ei räägitud
Katastroofi ulatus oleks olnud veelgi suurem, kui käsu korras avariid likvideerima saadetud inimesed poleks üles näidanud mehisust ja eneseohverdust. Riskides oma elu ja tervisega hoidsid nad ära radiatsiooni edasise laienemise.
Esimestena saabusid tuumajaama põlengut kustutama – juba viis minutit pärast plahvatust – Prõpjati linna tuletõrjujad, kel õnnestus leegid hommikuks lokaliseerida ja kustutada. Kuid paljud tuletõrjujad said ülisuure doosi kiiritust ja surid piinarikkasse surma. Prõpjati linn ise on tänapäevaks aga kõrge saasteastme tõttu täielikult hüljatud.
Nõukogude valitsus teatas katastroofist välismaalastele alles siis, kui radiatsioonitaseme suurenemist oli märgatud Rootsis ja Poolas, kuid oma elanikkonda informeeriti ülisuurest ohust veelgi hiljem. Sel ajal, kui Lääne-Euroopa meedia rääkis hirmunult inimesi ohustavast tuumaavariist ja telerites demonstreeriti ilmakaarte, millelt jälgiti radioaktiivse pilve liikumist, jätkasid nõukogude inimesed tuumajaama lähistel asuvates linnades ja külades oma tavapärast tegevust, sest kedagi poldud katastroofist teavitatud.
Kuna ilmad olid soojad, siis jalutasid sajad tuhanded inimesed Ukraina ja teiste riikide linnade tänavatel, sõitsid loodusesse piknikule, Kiievis peeti jalgrattavõistlusi. Keegi ei tundnud, et roheline muru ja puud olid ühtäkki muutunud nende vaenlasteks. Mõned inimesed said seetõttu nii tugevalt kiiritada, et surid juba mõne päeva pärast. Ametnikud, kes tunnistati hiljem süüdi info varjamises, põhjendasid oma teguviisi vajadusega hoida ära paanikat.
Hukkunute arvu ei saadagi teada
Tšornobõli päästeoperatsioonides – tulekahjude kustutamisel ja territooriumi puhastamisel osales kuue aasta jooksul (1986–1992) umbes 600 000 inimest, kes said kõrge radiatsioonidoosi. Paljud neist surid kolme kuu jooksul pärast avariid, teistest said invaliidid.
Siiani pole suudetud kindlaks teha kõrge radiatsioonitaseme tagajärjel hukkunute täpset arvu. Teadlaste hinnangul varieeruvad arvud mõnekümnest, kes hukkusid mõne kuu jooksul pärast plahvatust, kuni kümnete tuhandete inimesteni. Ametlikel andmetel hukkus vahetult pärast plahvatust 31 inimest.
Arvatakse, et suurema osa Tšornobõliga seotud surmajuhtumitest on põhjustanud ja põhjustavad ka edaspidi onkoloogilised haigused. Samas on erakordselt keeruline kindlaks teha, millised vähihaigused on otseselt tekitatud avariist ja millised mitte.
Tšornobõli katastroof mõjus inimeste tervisele kohutavalt ning selle tulemusteks olid sündimuse vähenemine, suremuse suurenemine, geneetilised häired, sünnidefektidega laste arvu rohkenemine, vähihaiguse suurem levimine, hormonaalsed häired, muutused immuunsüsteemis, vaimse arengu halvenemine, vereringehaiguste suurenemine.
Täna mälestatakse hukkunuid
Täna on üleilmne radiatsiooniohvrite mälestuspäev. Kõigepealt hakati 26. aprilli tähistama mälestuspäevana alates 1993. aastast Venemaal. Ülemaailmse kiirgusõnnetuste ohvrite mälestuspäeva alguseks võib lugeda aga 2003. aasta septembrit, kui Ukraina president Leonid Kutšma tegi ettepaneku taolise päeva sisseseadmiseks. ÜRO Peaassamblee toetas samal aastal ülemaailmse kiirgusõnnetuste ja -katastroofide ohvrite mälestuspäeva kehtestamist. Esimest korda peeti radiatsiooniohvrite mälestuspäeva 26. aprillil 2004. aastal.
Sel päeval mälestatakse kõigil maailma tuumaobjektidel (Tšornobõli aatomielektrijaam, Semipalatinski tuumapolügon, Fukushima aatomielektrijaam jt) hukkunud radiatsiooniohvreid, peetakse meeles katastroofide likvideerimisel osalenud inimesi, kirikutes peetakse hingepalvusi ja kiirgusohvrite mälestusmärkide juures korraldatakse miitinguid.
Vaade Tšornobõlile Prõpjatist.
Foto: wikipedia.org
