1999: veresaun Armeenia parlamendis
Aeg-ajalt tuleb maailma mõne riigi parlamendis ette, et rahvasaadikud kaitsevad oma seisukohti rusikatega ning toimub üleüldine kisma ja kaklus. Väga harva juhtub aga seda, et parlamendi istungisaalis käivad ringi automaatidega mehed ja tapavad inimesi. Armeenia parlament on sellist asja kogenud, sest täna, 18 aastat tagasi toimus Jerevani parlamendihoones tulistamine, milles hukkus riigi mitu juhtivat poliitikut.
- oktoober 1999 oli Armeenia parlamendiliikmete jaoks tavaline tööpäev. Peeti kõnesid, arutati erinevaid probleeme. Kuna päevakorras oli ka küsimuste esitamine valitsuse liikmetele, siis oli sel päeval istungisaalis üsna palju ministreid. Traditsiooniliselt kanti parlamendi istung otse üle riigiraadios. Kell 17.15 kohaliku aja järgi hakkasid aga raadiokuulajad kuulma eetrist automaadivalanguid.
Sel ajal sisenesid viis automaatidega relvastatud terroristi parlamendi istungisaali ning käskisid kõigil saalisviibijatel mobiilid välja lülitada ja põrandale pikali heita. Seejärel avati tuli rahvasaadikute ja ministrite pihta. Mõne minuti jooksul tapeti seitse inimest: peaminister Vazgen Sargsjan (Sarkisjan), parlamendi esimees Karen Demirtšjan, kaks asespiikrit, operatiivküsimuste minister, rahvasaadik ja akadeemik. Kaheksandaks hukkunuks oli veel üks rahvasaadik, kes ei saanud kuulidega pihta, vaid suri infarkti tulemusel. Vähemalt 30 inimest said haavata.
Terroristide pealik, endine ajakirjanik Nairi Unanjan nõudis kokkusaamist presidendiga ja võimalust teleesinemiseks. Selle eesmärgi saavutamiseks võeti enam kui 50 inimest pantvangi. Läbirääkimised kestsid terve öö ja järgmise päeva hommikul kell 10 saigi teha Unanjan avalduse telekaamerate ees. Pool tundi hiljem bandiidid alistusid.
Võib öelda, et terroriakti näol oli tegu n-ö pereüritusega, sest bandiitide viisikusse kuulusid peale Nairi Unanjani veel tema noorem vend, onu ja kaks lähemat sõpra. Muide, Unanjani onu Vram Galstjan poos end hiljem vanglas üles.
Kuigi terroristide endi sõnutsi tahtsid nad toime panna riigipööret ja kukutada võimult poliitikud, kes ei hooli kübetki inimestest ja joovad rahva verd, ei olnud see selgitus kuigi veenev. Seetõttu tekkis hulgaliselt versioone ja spekulatsioone. Üheks peamiseks oli variant, et terroriakti organiseerisid riigid, kellel on Kaukaasias elulised huvid. Nendeks riikideks olid USA ja Venemaa.
Üksteist aastat tagasi mürgitatud vene spioon Aleksandr Litvinenko väitis ühes intervjuus enne surma, et Armeenia parlamendi tulistamise korraldas Venemaa sõjaväeluure keskasutus GRU. Litvinenko sõnutsi hakkas Venemaa mõju Armeenia-Aserbaidžaani rahuläbirääkimistel vähenema ja Moskva ei saanud seda endale lubada, mistõttu organiseeritigi mitu terroriakti: tapatalgud Jerevanis ja metrooplahvatused Bakuus.
Ühe kuulduse järgi võis terroristide palkajaks olla tollal ametis olnud president Robert Khotšharjan, kes kartis, et jääb võimust ilma, mistõttu organiseeriski poliitiliste liidrite tapmise. Selle versiooni kasuks räägib asjaolu, et bandiidid ei tapnud juhuslikke inimesi, vaid just neid, kes olid presidendile kõige ohtlikumad. Juurdluse ajal püüdis president kõiki oma vastaseid kontrollida ja kui keegi hakkas teda milleski süüdistama, siis kuulutati ta terroristide käsilaseks.
Viis parlamendihoones märatsenud terroristi mõisteti 2003. aastal eluks ajaks vangi. Kohtunik oleks võib-olla mõnele neist ka surmanuhtluse määranud, kuid kuna Armeenia tahtis kuuluda Euroopasse, siis oli ta loobunud surmanuhtluse rakendamisest. Lisaks viisikule sai eluaegse karistuse ka nende autojuht, kes tegelikult massitapmises ei osalenud, ning veel üks terroristide kaasosaline saadeti 14 aastaks vanglasse. Nad tunnistati süüdi kodumaa reetmises ja terrorismis. Ükski kohtualustest end süüdi ei tunnistanud ja nad kinnitasid, et tahtsid sundida peaministrit tagasi astuma, et niimoodi päästa riik kokkuvarisemisest.
Täpselt aasta tagasi kinnitas Armeenia parlamendi praegune esimees Galust Sahakjan, et 1999. aasta veresaun organiseeriti välismaalt, sest armeenlased ei suudaks midagi sellist omaenda rahva vastu korraldada. Opositsiooni hulka kuuluv parlamendiliige Levon Zurabjan aga teatas, et tolle terroriakti üksikasjadest saadakse teada alles siis, kui riigis tulevad võimule uued mehed. Tema sõnutsi on kõik senised presidendid ja valitsused varjanud massimõrva tellijaid, kelle paljastamine peaks tegelikult olema võimude prioriteediks.
Tänavu oktoobri alguses esines parlamendiliige Aram Sargsjan oma kolleegide ees ja teatas, et praegused võimud on viinud riigi kriisiolukorda ja meenutas sellega seoses oma venda. „Võimud hoiavad riiki poolnäljasena ja sõltuvana. Vabadus ja iseseisvus lõppesid 1999. aastal, kui tapeti terroristide poolt peaminister Vazgen Sargsjan,” teatas Aram Sargsjan.
Allan Espenberg
Postkaart hukkunute portreedega. Allikas: en.wikipeedia.org
https://en.wikipedia.org/wiki/Armenian_parliament_shooting#/media/File:ArmenianStamps-175a.jpg
