2009: Gröönimaa alustas ettevalmistust iseseisvumiseks

Kümme aastat tagasi, 21. juunil 2009. aastal sai Taanile kuuluvast Gröönimaa saarest ja veel mõnest väiksemast saarest isevalitsuslik Gröönimaa territoorium. Teisisõnu – Gröönimaa sai üsna suured valitsemisvolitused ning sellega algas Gröönimaa teekond tulevasele iseseisvumisele.

Allan Espenberg

Novembris 2008 korraldati Gröönimaal referendum ja 75,5 protsenti hääletajatest soovis saada territooriumile laiendatud autonoomiat. Seejuures oli valimisaktiivsus väga kõrge: hääletamas käis 72 protsenti hääleõiguslikest elanikest. Taani parlament võttis 20. mail 2009. aastal vastu seaduse Gröönimaale laiendatud autonoomia andmisest ning pärast kolm sajandit kestnud Taani valitsemist kuulutati lai autonoomia välja 21. juunil 2009. aastal. Seda uut staatust nimetatakse omavalitsuseks või isevalitsuseks (taani keeles Selvstyre).

See tähendas, et ainsaks riigikeeleks kuulutati grööni keel. Sellele vaatamata on saarel laialt levinud siiski ka taani keel. Lisaks võttis kohalik administratsioon enda peale otsese vastutuse politsei ja kohtusüsteemi funktsioneerimise üle. Veel sai Gröönimaa enda kontrolli alla kõik saarel asuvad maavarad (kuld, teemandid, nafta, maagaas).

Samas säilitas Taani riik kontrolli Gröönimaa rahanduse ning kaitse- ja välispoliitika üle. Siiski sai Gröönimaa õiguse ka välispoliitika osas oma arvamust avaldada. Rahaühikuks jäi edasi taani kroon. Ka Taani kuninganna Margrethe II jäi saare formaalseks riigipeaks, keda kohapeal esindab kindralkuberner. Enne 2009. aastat oli Gröönimaa kohalike võimude otsese kontrolli all olnud ainult tervishoiusüsteem, kooliharidus ja sotsiaalteenused.

Kolmkümmend aastat varem, 1979. aastal oli Taani andnud Gröönimaale autonoomse staatuse ja piiratud omavalitsuse (taani keeles Hjemmestyre). Vastava seaduse põhjal moodustati kohalik parlament, mis andis saarevõimudele mõningase vabaduse maksude kogumisel ning kultuuri, hariduse, kalanduse ja küttimise küsimustes.

Kuigi Taani on alates 1973. aastast Euroopa Liidu liikmesriik, siis huvitaval kombel Gröönimaa praegusel ajal enam sellesse ühendusse ei kuulu. Nimelt tekkisid Gröönimaa elanikel lahkarvamused ja vaidlused üleeuroopaliste kalastusõiguste üle, mistõttu korraldati 1982. aastal saarel referendum, millel 53 protsenti valijatest hääletas Euroopa Liidust äramineku poolt. Nii lahkutigi 1985. aastal ametlikult organisatsioonist, misjärel sai Gröönimaast Euroopa Liidu ülemereterritoorium.

Kas iseseisvus tuleb või mitte?

Kuna Gröönimaa elus on olulisteks daatumiteks 1979 ja 2009, siis võib-olla peab kuluma veel umbes kolmkümmend aastat, et midagi pöördelist Gröönimaa elus juhtuks. Samas on üsna tõenäoline, et juba 2020. aastatel võib Gröönimaa täielikult eralduda Taanist ja saada sõltumatuks riigiks. Kuigi paljud Gröönimaa elanikud sooviksid juba praegu elada iseseisvas Gröönimaa riigis, saavad nad suurepäraselt aru, et ilma Taani rahalise toetuseta läheks neil väga raskeks. Seetõttu hetkel veel väga aktiivselt iseseisvust ei nõuta, kuid sellest mõttest pole loobutud.

Samas on poliitilised kired Gröönimaal üsnagi lõkkele löönud ja võimalikust iseseisvusest räägitakse üha rohkem. Kui möödunud aastal toimusid Gröönimaal valimised kohalikku parlamenti, siis proovis mandaate saada rekordiliselt seitse parteid. Seejuures kuus parteid nendest olid Taani kuningriigist eraldumise poolt ja ainult kõige uuem erakond Koostööpartei ei toetanud iseseisvumist.

Käesoleval ajal on Gröönimaa inuiti rahvastikuga territoorium, millel on nimeks Kalaallit Nunaat. Gröönimaal on oma parlament, valitsus, lipp, erakonnad, politsei ja kohtud. Gröönimaa elanike endi arvates vajaks saar suuri ja põhjalikke poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid reforme, sest Taani valitsemisega ei olda rahul. Esimese sammuna võimalikul iseseisvumisel tuleks aga välja töötada Gröönimaa konstitutsioon.

Vaatamata sellele, et Taani annab Gröönimaale üsna palju raha, kannatab saar infrastruktuuri kehvuse all ja puudust tuntakse ka kvalifitseeritud tööjõust. Paljude kohalike hinnangul suhtub Taani Gröönimaa elanikesse, nende kultuuri ja traditsioonidesse üleolevalt. Pinged Taani ja Gröönimaa vahel halvendavad sotsiaalset olukorda saarel: Gröönimaal toimub väga palju enesetappe ja kolmandik lapsi satub seksuaalkurjategijate ohvriks.

Samas pole Taani põrmugi huvitatud Gröönimaast ilmajäämisest. Kui nii juhtub, siis kannatab esijoones tugevasti Taani poliitiline autoriteet. Lisaks annab Gröönimaa omamine Taanile õiguse kontrollida arktilisi piirkondi, kui aga Gröönimaa peaks iseseisvuma, siis pole Taanil enam mingit võimalust pretendeerida osale Arktikast. Teisalt ei keela Taani konstitutsioon Gröönimaal emamaast lahku löömast, mistõttu selline olukord, nagu tekkis Hispaania keskvõimu ja Kataloonia vahel, pole Taanis võimalik.

Taanis kardetakse Venemaa rünnakut ja selles osas vajatakse samuti Gröönimaa abi. Taani kaitseminister Claus Hjort Frederiksen pidas tänavu maikuus tõenäoliseks, et Gröönimaale paigutatakse hävituslennukid, kui Venemaa lennuvägi hakkab tungima Gröönimaa õhuruumi. Nimelt tahavad venelased paigutada oma sõjalennukid Franz Josephi maa saarestikule Põhja-Jäämeres, mis aga ei asu kuigi kaugel Gröönimaast.

Kust saada pool miljardit?

Ainsaks tõsisemaks takistuseks maailma suurima saare iseseisvumisel on raha – vabaduse ja iseseisvuse hinnaks on pool miljardit eurot, millega Taani riik toetab igal aastal Gröönimaad. Kui praegu tuleb üle poole Gröönimaa aastaeelarvest Kopenhaagenist (umbes 500–600 miljonit eurot), siis Gröönimaa iseseisvumisel see rahavool peatuks.

Kust võiks Gröönimaa selle raha leida? Üheks variandiks oleks näiteks turismi edendamine. Turiste käib Gröönimaal juba praegugi palju, kuid neid võiks olla kordades rohkem. Kes tahab näha palju lund ja jäämägesid, ei pea sõitma Antarktikasse, mis on kaugel ja kuhu reisida on kulukas, vaid võib külastada peaaegu samasuguse kliimaga Gröönimaad. Pealegi on saarel ka viietärnihotelle, mis rahuldavad kõige kapriissemagi inimese vajadusi.

Ka kalanduse arendamine tuleks kõne alla. Kuna Gröönimaad ümbritsevad veed vabanevad üha kiiremini jääst, siis muutub kalapüügiperiood järjest pikemaks.

Oluline on seegi, et juba alates 1951. aastast asub Gröönimaal USA sõjaväebaas. Kohalike poliitikute arvates võiks USA hakata maksma oma baasi ja sõjalise kohaloleku eest. USA lennuväebaas Gröönimaal on raketikaitsesüsteemi tähtis koostisosa ja ameeriklastel pole kavatsust sellest loobuda. Seetõttu võiks Gröönimaa rahastamine USA või NATO poolt olla probleemi üheks lahenduseks. Lisaks asub Gröönimaa jää sees veel teinegi ameeriklaste sõjaväebaas, mille tegevus on küll külmutatud, kuid sellegi eest võiks USA maksta.

Gröönimaa gloobusel.

Foto: wikipedia.org