2018: dopingust mõjutatud olümpiamängud

Tänane päev, 9. veebruar 2018 läheb kindlasti maailma ajalukku olulise daatumina. Kõigepealt sellepärast, et täna algavad Lõuna-Koreas järjekordsed taliolümpiamängud. Teiseks aga seetõttu, et mängud toimuvad piirkonnas, kus võib iga hetk vallanduda sõda või aset leida mingit laadi provokatsioonid.

Allan Espenberg

Nende olümpiamängude eripära on veel selles, et Lõuna-Korea suhtes vaenuliku Põhja-Korea sportlastest ei osata midagi arvata ja Venemaa paljude dopingupatuste sportlaste ees pandi olümpiaväravad hoopis lukku.

Põhja-Korea võib käituda ettearvamatult

Seekordsed olümpiamängud muutusid skandaalseks juba ammu enne nende algust ja skandaalide eest hoolitsesid peaasjalikult kaks riiki, kellele pühendati täna algavate talimängude eel enim tähelepanu. Nendeks olid Venemaa ja Põhja-Korea. Kui Venemaa puhul on ülemaailmseks teemaks kujunenud dopingu massiline kasutamine ja riikliku dopingupoliitika olemasolu, siis Põhja-Korea juhtumil tõusevad esile jonn, vimm ja suur surmaviha mängude korraldaja Lõuna-Korea vastu.

Alles paarkümmend päeva enne mängude algust selgus pärast pingelisi läbirääkimisi, et Põhja-Korea sportlased võtavad mängudest siiski osa. Selleks oli vaja loomulikult Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) eriluba, sest Põhja-Korea sportlased polnud osalenud ühelgi sellisel võistlusel, kus selekteeriti välja olümpiavõistlejaid. Samas tegi ROK veel ühe järeleandmise, lubades Põhja-Korea ja Lõuna-Korea sportlastel marssida staadionile ühise võistkonnana. Isegi Lõuna-Korea naiste jäähokikoondisesse lubati võtta mõned Põhja-Korea mängijad.

Teisalt on üsna kummaline, et ROK tegeles nõnda palju Põhja-Korea teemaga ja sealsete poliitikute meelitamisega. Jääb lausa mulje, et mõni nädal enne suursündmuse algust polnudki olümpiafunktsionäridel targemat teha. Samas on arusaadav, et ROK sai kirjutada oma kontosse võidu, kui suutis põhjakorealased saada Lõuna-Koreasse võistlema, sest eelnevalt oli Põhja-Korea valitsus andnud mõista, et nende olümpiavõistkonda mängudel näha ei saa.

Samas ei ole Põhja-Korea sportlased üldsegi huvitatud suurtel võistlustel osalemisest, sest riigi juhtkond nõuab neilt ainult võitu ehk kuldmedalit. Kes peaksid jääma tahapoole või koguni viimaste hulka, neil sportlastel enam Põhja-Koreas elu ei ole. Seda selle sõna otseses tähenduses. Diktatuuririik aktsepteerib ainult esikohti, aga kui sportlane kulda ei võida, siis riskib ta sattuda riigipea Kim Jong-uni viha alla ja ta võidakse saata riigi maine kahjustamise eest koonduslaagrisse või koguni hukata. Isegi hõbemedal ei pruugi nuhtlemisest päästa, sest sedagi peetakse kaotuseks.

Vaatamata Põhja-Koreas eksisteerivatele ränkadele karistustele, leidus siiski paarkümmend sportlast, kes peavad Lõuna-Koreas kastanid tulest välja tooma. Huvitav oleks teada, milliseks kujuneb nende olümpiajärgne saatus pärast Põhja-Koreasse naasmist. Samas pole võimatu, et nii mõnigi Lõuna-Koreasse jõudnud Põhja-Korea sportlane või spordiametnik võib keelduda kodumaale tagasi minemast ja palub naaberriigilt hoopis poliitilist varjupaika.

Alandatud Venemaast (RUS) tehti OAR

Kui eelmistel talimängudel, mis leidsid aset Venemaal Sotšis, kuulus Venemaa koondisesse 225 sportlast, siis täna algavatel mängudel on vene sportlasi Lõuna-Koreas kohal vaid 169. ROK näitas suurele hulgale vene sportlastele ust, sest nad olid patustanud dopinguga või püüdnud oma dopinguproove võltsida. Kuna paljudel vene tippsportlastel on keelatud võistlustel osaleda – kümned venelased said koguni eluaegse olümpiakeelu, siis kuuluvad Venemaa delegatsiooni koosseisu Lõuna-Koreas enamasti teisejärgulised sportlased.

Kuigi Venemaa võimud ja ka vene rahvas on hingepõhjani solvunud ja tulivihased, pole venelastel millegi ega kellegi peale pahased olla, sest nad tegid ise kõik selleks, et nendesse niimoodi suhtutaks. Venelased panid juba aastate eest tööle võimsa dopingupetmise süsteemi ja programmi, mis oli tellitud ja kinnitatud kõige kõrgemal tasemel, väidetavalt isegi president Vladimir Putini poolt. Eriti laialdaselt peteti dopingukütte eelmistel, Sotši olümpiamängudel. Seetõttu praakis ROK paljud kuulsad vene sportlased Venemaa koondisest välja ja käskis neil oma pattude üle tõsiselt järele mõelda.

Mõni vene sportlane tundis tekkinud olukorras ennast koguni nii piinlikult ja ebamugavalt, et loobus vabatahtlikult olümpial võistlemast. Näiteks ROKi poolt dopingust puhtaks tunnistatud ja olümpiapääsme saanud kiiruisutaja Olga Graf teatas, et solidaarsusest mängudelt kõrvaldatud vene sportlaste vastu ei lähe ka tema Lõuna-Koreas starti. Seega võib vene sportlaste üldarv nendel olümpiamängudel väheneda veelgi.

Kõige hullem ja häbistavam on venelaste jaoks aga see, et nad ei tohi Lõuna-Koreas esineda oma riigi nime all ega kasutada Venemaa sümboleid: lippu, vappi ega hümni. Riietusel ei tohi olla ka Venemaa Olümpiakomitee embleemi. Lisaks peavad vene sportlased hoiduma igasugustest avalikest seostest Venemaa riikliku sümboolikaga kõigil olümpiaobjektidel ja ajakirjanduses. Oma riigi lippu võivad venelased lehvitada üksnes oma magamistoas. Venelaste võistkonna nimeks pole mitte Venemaa (Russia, RUS), vaid „Olümpiasportlased Venemaalt” (Olympic Athletes from Russia, OAR).

Kõigest sellest tulenevalt tuli vene sportlastele valmistada uus võistlusriietus, mis pidi olema võimalikult neutraalne, ilma riigi tunnusteta. Kuna puhast punast värvi polnud soovitatav kasutada, siis tehti uued spordidressid bordoopunased, millele on suurte tähtedega kirjutatud OAR. Vene koondise poolehoidjad on väga tigedad ja nimetasid ilma Venemaa sümboliteta neutraalset vormiriietust „sajandi häbiteoks” ning „venelaste alandamiseks”.

Põhja-Korea ja Lõuna-Korea sportlased marsivad taliolümpiamängudel staadionile ühise võistkonnana. Allikas: et.maps-seoul.com