2023. aasta lind on aul

Eesti Ornitoloogiaühing on aasta lindu valinud alates aastast 1995. Ainult kahel korral on selle tiitli pälvinud merelind, luik 2007. aastal ja tuttpütt 2020. aastal.

Ülle Kask

Aasta linnu koordinaator Leho Luigujõe rääkis Vikerraadio saates „Ökoskoop“ (9.01.2023), miks sukelpart aul, keda rahvasuus kutsutakse kõvakaelaks, tänavuse aasta linnuks valiti. Ornitoloogi sõnul on üks põhjus inimese üha suurenev press merele.

„Tavaliselt on nii, et kui vaadatakse merele, nähakse tühja vetevälja ja arvatakse, et seal on kõik asjad korras. Suhteliselt raske on näha aga muutusi merel ja mis seal tegelikult toimub. Palju lihtsam on muutusi näha maismaal, näiteks kui mets on maha võetud või uus istutatud, kas on soid kuivendatud, tehtud turbaväli jne. Aga merel peale vetevälja peaaegu kedagi näha pole, võibolla hakkab silma mõni üksik kajakas. Aul ongi niisugune lind, me nimetame neid liike indikaatorliikideks, kelle kaudu saame vaadata merekeskkonna seisundit,“ rääkis ta.

Luigujõe nentis, et tänapäeval on auli arvukus väga drastiliselt langenud. Kui 20 aastat tagasi oli Läänemerel aule 4,6 miljonit, siis praegune arv on hinnanguliselt 1,6 miljonit. Eestis võib talvituda umbes pool miljonit auli. 20 aastaga on auli arvukus langenud 60 protsenti. See on tõsine signaal, et midagi peab lahti olema. Eriti kui arvestada seda, et aul elab aastaringist kaheksa kuud Läänemerel. Kogu süüd ei saa ajada ka pesitsusaladel toimuva kaela, kuigi oma osa on ka sellel, sest näiteks Taimõri tundras on väga suured gaasimaardlad.

Põhjuseid, miks auli arvukus Läänemerel väheneb, on Luigujõe sõnul mitmeid. Aul on avamere linnuliik, kes Lääne-Siberi ja Põhja-Euroopa populatsioonist talvitub ainult Läänemerel. Teised veelinnud lähevad ka Põhjamerre, aga aul mitte. Kõik, mis Läänemere katlas toimub, mõjutab ka seda liiki. Eesti asub sellises tähtsas kohas nagu Ida-Atlandi rändetee, mis algab Euraasia tundraaladelt ja lõppeb isegi ühe otsaga Lõuna-Aafrikas. Väga paljud linnud lendavad Eestist läbi ja seetõttu on Eesti osa linnustiku kaitsel väga oluline.

Kui linnud läbivad pikki rändeteid, peavad nad vahepeal tegema toitumispeatusi. Põhjatoiduline aul peab tegema neid peatusi avamerel. Aulide sukeldumissügavus on keskmiselt 20 meetrit ja meremadalikud on neile väga olulised toitumiskohad.

„Linde väga ei morjenda, kui väljas on külm, vaid neile on tähtis toidu kättesaamine,“ kõneles ornitoloog. „Kui rannikumeri on jääs, ei saa aulid toitu kätte, vaid liiguvad avamerele, mis on jäävaba. Nii on Eestis ka teiste lindudega. Näiteks putuktoidulised pääsukesed rändavad talveks lõunamaale, aga seemnetoidulised leevikesed ja rohevindid suudavad meie juures talve vastu pidada.“

Luigujõe jätkas, et needsamad meremadalikud on inimeste jaoks väga atraktiivsed, sest sinna tahetakse ehitada avamere tuuleparke. Siis tekibki suur konflikt, justkui arendajad ei saa neid sellepärast ehitada, et linnumehed on vastu. Ornitoloogid pole tuuleparkide vastu, aga neid ehitades tuleb arukalt tegutseda. Ei tohi ühe halva asja heastamiseks rikkuda ära teist asja ega lõhkuda liigirikkus, mis on Euroopa Liidus ja mujal maailmas n-ö kilbile tõstetud.

Teine probleem on Luigujõe sõnul barjääri tekitamine. Lindude lendamine on väga energiakulukas tegevus ja iga väikene põige kõrvale teeb linnule halba. Kõigepealt tuleks vaadata, kust lähevad lindude rändeteed ja kus on nende toitumisalad. Kui need arendused lähevad kallimaks seetõttu, et tuulikuid on vaja sügavamale ehitada, tuleks sellega arvestada ja kompromisse leida.

„Ornitoloogide ülesanne ongi kodanikele selgitada, et avameri pole mingi tühi veteväli, vaid seal elab väga palju elusorganisme ja üks nendest on aul, kes on selle avamere linnustiku lipuliik siin Läänemerel,“ sõnas Luigujõe.

Aul (clangula hyemalis) on 40–47 sentimeetri pikkune, valge-musta-pruunikirju sukelpart, kelle värvus muutub vastavalt aastaajale. Isased on kergesti äratuntavad oma pika saba järgi. Emaseid on raskem määrata, nende pea on valkjas, põsel tume laik.

Aul pesitseb tundravööndis, enamasti polaarjoonest põhja pool. Talvitub tuhandeisendiliste parvedena Läänemerel.

Aul on partide hulgas sukeldumise sügavusrekordi valdaja. Ametlikult on selleks mõõdetud 55 meetrit. Kaugel avamerel viibimine annab aulidele eelise teiste pardiliikide ees, kes söövad talvel sama toitu – merepõhja limuseid ja vähilaadseid.

Jaanuari keskel algab Läänemerel talvituvate aulide pulmamäng. Siis võib näha häälekaid isaste salku ühte emaslindu taga ajamas ning silmapiiril näib veepind justkui keevat. Rannale kostev isaste kutse meenutab joodeldamist: „Au, au, auul, aulii. Ah-aa-aulik.“

Kasutatud allikas: Lars Jonsson. Euroopa linnud. Eesti Entsüklopeediakirjastus. 1992.