37 pKr: sündis keiser Nero – psühhopaat, pervert ja sadist

Täna, 1980 aastat tagasi sündis üks tuntumaid ja kurikuulsamaid Vana-Rooma keisreid. 15. detsembril 37. aastal pärast Kristust nägi ilmavalgust poisslaps Lucius Domitius, kes keisrina hakkas kandma Nero nime. Ta sai troonile 16aastasena, valitses riiki 14 aastat ja lõpetas oma elu 9. juunil 68. aastal enesetapuga. Ta elas kõigest 30aastaseks.

Vaatamata lühikesele elueale jõudis ja suutis Nero palju korda saata. Tavaliselt jagatakse Nero valitsemisaeg kaheks. Kui esimesel poolel püüdis keiser kergendada lihtrahva elu, vähendada trahve ja makse, võidelda korruptsiooniga ja tugevdada oma võimu, siis teisel poolel kehtestas despootliku ja vägivaldse režiimi, kus halastusel ja armul kohta ei olnud.

Nerole valmistasid üle kõige rõõmu kaks asja: võõrad kannatused ja seks. Kui aga oli võimalik need kaks asja omavahel siduda ja keisril korraga neist osa saada, siis oli ta ülimalt õnnelik ja nautis olukorda täiel rinnal.

Nerole meeldis vaadata, kui kaitsetud inimesed jooksid verest tühjaks, karjusid valudes ja surid suurtes piinades. Kroonikud on märkinud, et Nero hukkas inimesi valimatult ja ilma igasuguse põhjuseta. Kui tal tuli tahtmine kedagi tappa, siis ta seda ka tegi ja mitte keegi ei suutnud ega julgenudki teda takistada. Nero tappis ilma süümepiinadeta ka oma sugulasi ja lähedasi. Nii laskis ta otsa peale teha oma emale, vennale, tädile, samuti oma õpetajatele.

Seejuures eksperimenteeris Nero sageli, mõeldes välja uusi hukkamis- ja piinamisviise. Nii meeldis talle, kui inimesi löödi risti, õmmeldi loomanahkade sisse, aeti koertega taga, lasti metsloomadel tükkideks kiskuda. Üheks tema lemmikuks oli „loomulik valgustus”, mis seisnes selles, et risti löödud inimene valati õliga üle, misjärel õli süüdati ja inimene põles elusalt, valgustades samal ajal eredalt ümbrust. Nero ise aga nautis sellal sureva inimese karjeid ja valgustatud lossi.

Nero oli liiderdaja, pervert ja sadist. Tema pidevateks seksipartneriteks olid nii naised kui noored mehed. Ta abiellus oma elu jooksul mitme naise, aga ka kahe mehega, kellest üheks oli tema kastreeritud ori Sporus. Abielumehena polnud tal mingit probleemi avalikult külge lüüa orjatarile, kellega oli ta samuti valmis abielluma.

Kui Nerol tekkis tahtmine abikaasat vahetada, siis oli vaja eelmisest lahti saada. Sel põhjusel hukkas ta oma esimese abikaasa Octavia, keda keiser süüdistas truudusemurdmises. Nero teiseks ametlikuks abikaasaks sai tema parima sõbra naine, kuid temagi ei pidanud keisrinnana kaua vastu. Haige ja raseda Poppaea peksis Nero ise surnuks.

Kui teiste inimeste piinamisest aega üle jäi, siis piinas Nero aeg-ajalt ka iseennast. Üheks tema lemmiktegevuseks oli „elektrivannis” käimine, millega ta püüdis ravida reumat. Nero juurde veetünni lasti ka hulk kalu, kes andsid talle elektrilaenguid. Mõnikord olid need nii tugevad, et keisri nahal olid hiljem suured põletusjäljed. Sellele vaatamata tundis Nero end pärast selliseid vanniprotseduure erakordselt erksa ja jõulisena.

Väga levinud olid Nero ajal mitmepäevased joomingud, rikkalikud pidusöömingud ja orgiad, mille hulka kuulusid sageli ka nn rollimängud ehk loomaorgiad. Nendel tõmbas Nero endale loomanaha õlgadele, kargas metslooma kombel puurist välja ja ründas postide külge seotud alasti naisi ja mehi, neid järgemööda hammustades, küünistades ja vägistades.

Nero orgiates ei osalenud ainult Rooma kõrgseltskond, vaid ka tavalised orjad, kuid nad pidid olema ilusad ja sümpaatsed. Lisaks võis iga orgias osaleja orja ära tappa, kui ta mingil põhjusel närvidele hakkas käima.

Nero oli suur kultuurihuviline. Ta korraldas suurejoonelisi ja massilisi festivale, teatrilavastusi, gladiaatorite võitlusi. Festivalidel võis kuulda Nerot ennast esitamas oma luuletusi ja näidendeid ning mängimas erinevaid muusikapille ja laulmas, kuigi Vana-Roomas peeti näitleja ametit häbiväärseks. Nero osales nii luulevõistlustel kui olümpiamängudel, kust sai sadu esikohti – keegi ei julgenud jätta keisrit sellest ilma.

Nero pani oma palees tööle teatri, kuhu meelitas kallite kingitustega esinema vaesunud aadlikke. Etenduste ajal sulges Nero teatriuksed, et inimesed kuulaksid tema erakordselt pikki esinemisi lõpuni ja plaksutaksid. Mõnikord hüppasid teatrikülastajad müürilt alla või teesklesid surnuid, et ainult mitte etendust vaadata ja kuulata.

Legendi järgi korraldas Nero ühe võikama põlengu Rooma linnas. Nimelt olevat ta andnud 64. aastal korralduse pealinnale tuli otsa pista, et ta saaks vaadata tulemöllu ja selle üle rõõmu tunda ning koguda inspiratsiooni uute luuletuste kirjutamiseks. Kuigi mitmes kroonikas on pandud süü tulekahju eest Nerole, arvavad kaasaegsed ajaloolased, et Nerol polnud selle põlenguga mingit pistmist. Tulekahju kestis umbes nädala, misjärel asus Nero inimesi päästma ja linna taastama. Mõni aeg hiljem alustas ta tulekahju meenutamiseks antiikse Rooma keskele hiiglasuure kuldpalee (Domus Aurea) ehitamist, mis aga ei saanudki kunagi lõplikult valmis ja mida pärast Nero surma enam ka ei kasutatud. Palee põhiehteks oli 37 meetri kõrgune Nero kuju.

Rooma tulekahjujärgne taastamine, suured pidustused ja festivalid, katkuepideemia tagajärgede likvideerimine, kuldpalee ehitamine ja muud ettevõtmised nõudsid palju raha ning mõjusid riigi majandusele hukutavalt. Maksudega koormatud provintsid olid nii kurnatud, et alustasid väljapääsmatus olukorras ülestõusu. Ülestõusnutega liitus ka suurem osa keisri kaardiväest, Senat aga kuulutas Nero rahvavaenlaseks. Nii ei jäänudki Nerol muud üle, kui sooritada enesetapp. Ta lõikas endal kõri läbi ja tema üheks viimaseks lauseks oli: „Milline kunstnik sureb koos minuga! (Qualis artifex pereo! – lad)“.

Allan Espenberg

Henryk Siemiradzki maal „Nero’s Torches“ („Nero tõrvikud“ – tõlk). Tacituse järgi süüdistas Nero Roomat tabanud suures tulekahjus kristlasi ja lasi neist paljud julmal viisil hukata. Allikas: wikipedia.org