Ergo Korp sai esimese kitarri jõuluvanalt olles kolmeaastane

Saagem alljärgnevalt tuttavaks – laulja Ergo Korp. Muidugi kehitab nii mõnigi vaid peavoolust lähtuv muusikasõber õlgu – kes see veel on? –, kuid samas eksisteerib suur seltskond, kelle seas on Ergo vägagi populaarne.

Tekst: Hillar Kohv

Kui Ergo Korbist ja tema loomingust aimugi pole, siis võib alati minna Youtube`ja üle kuulata. Ning kui meeldima hakkas, siis peab arvestama tõsiasjaga, et jaanipäevale või järgmisele vana-aastaõhtule Ergot trubaduuriks enam kutsuda ei saa, sest need õhtud on ammu broneeritud.

Ergo Korp on avaldanud neli CDd ning suvel on plaanis ilmutada viies kauamängiv. Hiljuti oli TV3 ekraanil dokumentaalfilm “süldibändidest” ja ühena kolmest näidati ka Ergot. Film tegi Ergo meele natukene mõruks, sest teda filmiti terve pika päeva, aga filmi sattus sellest vaid väike osa.

Ergo Korp, kes olete, kust tulete?

Sünnipäev on 6. oktoobril ja sünniaastaks 1983. Ilmavalgust nägin Pärnus.

Huvi muusika vastu tekkis juba väga noorelt, oma esimese kitarri sain jõuluvanalt kolmeaastasena. Üheksa-aastaselt tekkis tahtmine muusika ja sellega seonduva müstilise maailmaga lähemalt tutvust teha. Astusin Pärnu Lastemuusikakooli kitarri erialale. Kui tavaliselt panevad lapsi muusikakooli vanemad, siis mina läksin täiesti vabatahtlikult, see oli mu suur soov. Minu esimeseks kitarriõpetajaks oli Peeter Prints (ehk endise nimega Peeter Štšerbakov, kes mängis kunagi ansamblis NEMO). Hiljem õppisin Marek Taltsi käe all. Kahjuks tuli aga puberteet peale ja muusikakool jäi 5. klassis pooleli.

Hiljem hakkasin tegema noortebändi Out Of Sight, mille kaks laulu  “Kas ainult” ja “Tuhmunud mälestus”  kõlasid ka Raadio 2 ja Pärnu Raadios. Mõlemad laulud olid mu enda kirjutatud.

Mitu plaati on teil ilmunud ning millal on oodata järgmist?

Hetke seisuga on ilmunud 4 kauamängivat. Esimene, “Tuhmunud mälestus”, ilmus plaadifirma TopTen produktsioonina 2005. aastal, selle plaadi repertuaar koosnes 98protsendiliselt minu enda kirjutatud lauludest. Plaati aitasid salvestada Audru Jõelaevanduse Pundi mehed. Teine täispikk album, “Käidud teid”, ilmus 2006. aastal koostöös produtsent Marco Margnaga, kes aitas meid ka kaks aastat hiljem, kui ilmutasime plaadi “ERGO”. 2010. aastal tegi muusikaprodutsent Peeter Kaljuste ettepaneku koondada parimad lood albumile “Minu parimad”, mis ilmus kogumiksarjas “Kuldsed eesti šlaagrid”.

Kuna mul on nüüd oma isiklik stuudio, siis uus plaat peaks ilmavalgust nägema selle aasta suvel. Loodetavasti.

Huvialad?

Muusika, mis küll viimased 8 aastat on olnud rohkem töö kui hobi. Lisaks reisimine, filmikunst ja viimasel ajal on huvide hulka lisandunud ka lennundus ja lendamine.

Kes kuuluvad teie bändi?

Bändi kui sellist ei olegi, on muusikud, kes aitavad teha stuudiotööd. Kontserte ja esinemisi annan antud hetkel üksi ERGO ehk siis enda nime all.

Kas meenub mõni naljakas või põnev seik mõnelt esinemiselt?

Aastate jooksul on olnud igasuguseid juhtumeid, küll on naised lava ees rinnad paljaks võtnud jne… Ei saa kahjuks kõike välja rääkida, muidu saaksin pärast mõne fänni käest tappa. Pean arvestama sellega, et pakun inimestele meelelahutust ja inimene tuleb ennast kõrtsi ning pubisse välja elama ja on seal hoopis teistsugune kui igapäevaelus. Seega näen pidevalt igasuguseid asju: näiteks kuidas abielunaine, kes igapäevaselt on tubli naine oma mehele ja ema lastele, flirdib kõrtsis mõne noore tüübiga jne… Aga see on kõrts või baar ja mis seal toimus, see sinna ka jäägu.

On olnud juhuseid, kus mõni armukade mees helistab järgmisel päeval ja küsib, kellega tema naine eile pubis oli. Minu suu jääb selle koha pealt lukku.

Teie vend Erki Korp on poliitik. Kas teil endal pole tekkinud soovi poliitikuks hakata?

Pigem mitte. Ma arvan, et ma ei suudaks üksi võidelda vohava ebaõigluse vastu, kus n-ö rikkad ja edukad Eesti lihtrahvast koorivad ja talle ülevalt alla sülitavad. Meie rahvas ei ole ka nii ühtehoidev, et sellele vastu astuda, pigem löövad meie riigi inimesed käega või vaatavad vaikselt pealt. Mujal Euroopas oleks sellise riigivalitsemise peale rahvas tänavatel ja valitsus troonilt tõugatud!

Teie perekond, lapsed?

Perekond on väike, aga armas. Perekonda kuuluvad lisaks minule elukaaslane Anne ja poeg Kristofer, kes on poolteist aastat vana. Ja loomulikult minu enda ema-isa, kes minu tegemistele tulihingeliselt kaasa elavad.

TV3 näitas dokumentaalfilmi süldibändidest, sealhulgas teist. Kas jäite filmiga rahule?

Ehh….see saade tekitas minus vastakaid tundeid, vint oli veidi üle keeratud. Igal pool on erinev publik ja antud dokk oli filmitud külas, kus elas ligi 100 inimest, seega ei saanudki eeldada, et kontserdile tuleb 500 inimest. Ja tegelikult oli seal tookord täitsa äge pidu! Aga kuna televisioon on meelelahutus, ju siis tundus neile õigem monteerida saade nii, et näidata vaid mõnda Bocki pudeliga härrat ja jätta mulje, et oligi selline pidu. Tõetera oli muidugi selles sees, sest tänapäeval kainet publikut paraku eriti ei kohta, aga ma lohutan ennast sellega, et ega ma paku klassikalise muusikaga meelelahutust. Natuke mõruks tegi meele see, et filmiti terve pika päeva, aga saatesse läks sellest niivõrd vähe.

Mida põnevat meenutaksite eelmisest aastast?

Enda stuudio valmimine, palju oli esinemisi, külastasin paar korda Ameerikat, see oli väga huvitav elamus. Palju uusi tuttavaid, rõõmsaid nägusid lava ees. Uusi laule loomulikult. Nagu ikka muusiku elu – alati jääb midagi puudu või tegemata.

Millised on teie plaanid lähemal ajal?

Üldiselt pole ma väga suur planeerija, sellepärast võtan mütsi maha esinejate ees, kes juba 2015. aasta esinemisgraafikuid teevad. Tunnen, et ma ei taha end nii pikalt ette tööga siduda, mine tea, mis tuuled puhuma hakkavad. Aga plaadi tahaks valmis saada ja palju esineda.

Kas teil on midagi ka südamel, mida sooviksite ära öelda?

Südamel on kogu aeg palju asju, aga olen aru saanud, et nende väljaütlemine suurt midagi ei muuda. Kui öelda, siis sooviksin rohkem sallivust üksteise suhtes.