60 aastat abielu on pikk aeg

Möödunud nädalal tehti Rakvere Kolmainu koguduses kummardus, austamaks 21 Lääne-Virumaa abielupaari, kes pikkade aastate kestel abieluväärtusi hoidnud ja tähistavad tänavu kuldpulma või viieaastase sammuga kuldpulmadele järgnevat pulma-aastapäeva. Teiste seas tähistasid ka Evi ja Otto Ots – neil täitus just 60 abieluaastat. Käisime toimetusega neil külas uurimas, kuidas läheb.

 

Katrin Kivi

 

„Ottot ei ole kodus,“ teatas proua Eevi rõõmsalt ukselt edasi kutsudes. „Ta läks pojaga kalale, mina aga räägin hea meelega, otsisin ka mõned pildid välja.“

Soovib tänada

„Soovin tänada maavalitsust ja kirikut selle sündmuse korraldamise eest,“ rääkis Eevi. „See on nii tähtis, et ka eakaid meeles peetakse. Oleksin tahtnud juba seal kohapeal tänada, aga sel hetkel ei tulnud elevusest see mõte pähe.“

Väärikate abielupaaride austamisüritust korraldab Lääne-Viru Maavalitsus koostöös EELK Rakvere Kolmainu koguduse ja Rakvere Karmeli kogudusega juba aastast 2012. Tänavu- aastasel tseremoonial märkis Lääne-Viru maavanem Marko Torm, et sellised väärikad abielupaarid on eeskujuks oma lastele, andes neile eluteele kaasa pagasi väärt elutarkustega. Nad on eeskujuks kõigile, kes me igapäevaste toimetuste keskel kipume kõige olulisemaid oma elus tagaplaanile jätma.

Abiellusid armastusest

„Oh, oleme õnnelikud, et nii pikalt vastu pidanud,“ rääkis proua Eevi. „60 aastat on pikk aeg. Mina olen 80aastane ja Otto 85, vahel ma ei usu isegi seda vanust, alles siis, kui peeglisse vaatan. Ega sisemine tunne ole ju muutunud.“

Eevi rääkis, et tema on nende peres organiseerija ja muretseja pool, Otto võtvat elu palju kergemalt ja läbi huumori.

„Abiellusime ikka suure armastuse pärast,“ rääkis ta. „Lahku pole läinud, sest oleme osanud teineteisega arvestada. Kindlasti mängib rolli ka harjumus, teame teineteisest juba kõike.“

Eevi arvas, et tänapäeval on inimesed läinud liiga kärsituks, liiga kiiresti lüüakse käega ja loodetakse leida paremat. „Aga võib-olla on see uus hoopis halvem?“ arutles ta. „Iga tüli pärast pole vaja lahku minna. Probleemid tuleb lahenda ja kannatlikkust peab olema. Arvan, et igal inimesel peaks olema ka mingi hobi. Otto on näiteks olnud eluaeg laulu- ja pillimees ning kirglik kalamees. Inimene peab saama ennast maandada ja ka omaette olemise ruumi on vaja.“

Eevi hobideks on aga ristsõnade lahendamine, malemäng ja arvutiga toimetamine. „Lapsed elavad meist kaugel, aga tänu internetile ja Skype´ile saame tihti rääkida,“ selgitas ta. „Mõtlen siin vahest oma vanematele, tollel ajal polnud kõigil telefonigi. Püüdsime ikka külas käia, aga suhtlemist oli kindlasti vähem kui meil nüüd oma lastega.“

Elust tänapäeval

Mis tänapäeva elu juures muret valmistab? „Praegu jälgin hoolega presidendivalimisi,“ rääkis Eevi. „Poliitika mind väga huvitab. President peab olema esinduslik ja teadma nii sise- kui välispoliitikast. Minu isiklik eelistus on Siim Kallas.“

Laiemas plaanis teeb proua Eevit murelikuks rahvastiku vähenemine. „Maa tühjeneb, inimesed ei pääse liikuma, postkontorid suletakse, arstiabi kättesaadavus väheneb.“

„Kas kujutate ette, pool maailma on näljahädas ja meie räägime siin piima ületootmisest,“ imestas ta. „Kuidas on see küll võimalik? Mina arvan, et see on küll riigi puudujääk ja riik peab maarahvale appi tulema.“

————————-

Eevi rääkis, et elu peale sõda oli raske, aga ikkagi osati  rõõmsad olla. „Ikka peeti sünnipäevi ja juubeleid. Iga koosviibimine käis ikka laulu ja pillmängu saatel. Meil oli alati väga lõbus.“

Proua rääkis, et kuna abikaasa armastas laulda, siis käisid nad tihti pulmades. „Kõike seda tehti tasuta, ei tulnud selle pealegi, et raha küsida. Vahel anti pudel viina. Meile oli aga tähtis see, et oleks huvitav.“

…………………………..

Eevi-proua: „ Tänapäeval on isegi lapsed närvilised, neid kutsutakse indigolasteks. Tänapäeva lastel on igav. Ma ei saa aru, kuidas lapsel saab olla igav? Kui meie lapsed olime, siis meil polnud kunagi igav. Ja koolis õppisime, sest pidi. Ei osanud mõeldagi, et koolis peab olema lõbus.“

……………………

Eevi ja Otto on Rakveres elanud 40 aastat. „Tol ajal polnud maainimesel lubatud linna maja ehitada, ja meie olime maainimesed. Seega pidime seda tegema Otto onupoja nimel. Ostsime maa, ehitasime maja ja siis ostsime maja ära ning maksime ka riigilõivu. Onupoeg ei tohtinud meile meie maja ka kinkida, sest kinkida said vaid oma pere sees.“

Eevi ja Otto kohtusid 61 aastat tagasi, mil nad käisid koos leeris. Hiljem on Otto tunnistanud, et leeri lõpupeol vaatas ta Eevit ja mõtles: selle tüdruku võtan naiseks.

4. septembril 1956. aastal registreeriti Tallinnas abielu, pulmad toimusid aga 9. septembril Amblas. „Tollel ajal tuli abielu kõigepealt registreerida, kirikuõpetajal polnud õigust laulatada,“ rääkis proua.

Abielust sündis neile kaks last: poeg Raul ja tütar Rika. Raulil on omakorda 2 poega ja Rikal 2 tütart.

Mees on elupõline mehaanik ja naine raamatupidaja.