Eesti iseseisvuse mõte ja kauge Pariis

 

Emakeelepäeval väisas Rakveret tuntud ajaloolane ja poliitik Küllo Arjakas, kes pidas loengu Eesti omariikluse esimestest ideedest, mis ilmunud trükisõnas, kusjuures ühed jäljed viivad koguni Prantsusmaa pealinna Pariisi.

Ülle Kask

Küllo Arjakas arutles, kellel meie vaar-vaarisadel või vaar-vanaemadel võis tulla pähe mõte, et väikesel rahvakillukesel siin Läänemere ja Peipsi järve vahel võiks tekkida oma riik.

„Loomulikult ei saa me seda mitte kunagi teada,” tõdes ta. „Aga teadaolevalt kõige esimest, siiski küll kaudset trükiallikat peame minema otsima ruumiliselt Eestist õige kaugele ja ajas tagasi aastasse 1855. Kohaks on Pariis.”

Prantsuse ajakirjaniku teos „Baltikum”

Arjakas rääkis, et 1855. aastal ilmus Pariisis ajakirjaniku Louis-Antoine Leouzon Le Duc’i reisiraamat „Baltikum”.

Mees reisis Rootsist Soome ja tuli laevaga üle lahe Tallinna, otsides porfüüri, punakat ränilaadset purskekivimit. Prantslased tahtsid sellest valmistada Napoleon Bonaparte’i säilmetele sarkofaagi.

Le Duc’i raamatus on peatükk „Reval”, milles prantslane kirjeldab Tallinna kui väikest linna, kus kirikud on madalad ja hooned enamasti ühe-kahekorruselised puumajad. Ta ei teadnud mitte midagi Eesti ajaloost ega saanudki sellest midagi teada, sest baltisaksa ajalookirjutus oli tollal veel lapsekingades.

„Sellele vaatamata tuleb tema läbinägelikku võimet tunnustada,” rõhutas Arjakas, „sest Le Duc avaldas oma raamatus mõtte, et Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa kubermangu rahvad kas saavad tagasi oma muistse iseseisvuse või need rahvad transformeeruvad moskoviitluse assimilatsioonikatlas. Seda võib pidada ilmselt kõige esimeseks, küll väga kaudseks, aga ikkagi just trükisõnas jäädvustatud mõtteks vabast Eestist.”

Küllo Arjakas hakkas 1990ndate lõpus raamatut otsima, aga siis ei õnnestunud tal seda veel leida.

„Umbes kümme aastat tagasi käis Tallinna Linnaarhiivis külas prantslaste delegatsioon. Ma rääkisin seda lugu ja nad sattusid suurde vaimustusse. Ühe arhivaari abikaasa töötas kõrgel ametipostil Prantsuse Telekomis ja lubas „mobiliseerida“ mitu inimest, kes hakkavad haruldast raamatut otsima,“ kõneles ajaloolane.

„Läks kolm-neli kuud mööda ja arhiivi tuli väikene saadetis. Tegin selle lahti ja seal oligi Le Duc’i raamat. Nii et läbiviidud otsinguid tuleb tunnustada, arvestades, et Prantsusmaal on olnud ikka tuhandeid kirjastusi ja kõikvõimalikke reisikirju, on aja jooksul avaldatud ilmselt sadu- ja sadu tuhandeid.”

Gümnasisti Andres Dido luuletus

„Edasi oleks loogiline küsimus, kes oli esimene eesti mees, kes on sama mõtte kirjasõnas jäädvustanud,” jätkas Arjakas ajaloo radadel seiklemist. „See mees, Andres Tiido ehk Dido, sündis täpselt samal, 1855. aastal, mil prantslane Le Duc Pariisis oma reisikirja „Baltikum” avaldas.”

Andres Dido sündis Viljandimaal, Helme kihelkonnas, ühes esimeses veidi jõukamale järjele jõudnud Mulgimaa taluperes. Pärast küla- ning kihelkonnakooli lõpetamist läks poiss edasi õppima Tartu gümnaasiumisse.

„Tänapäeval on see igati loogiline haridustee, aga sel ajal, 1880ndate alguses, oli gümnaasiumi jõudmine suur saavutus, sest õppemaks, toit ja elamine võõras linnas oli väga kallis. Võib arvata, et tollal õppis umbes sadakond eesti poissi erinevates gümnaasiumites, mitte suurt rohkem,” selgitas ajaloolane tausta.

Augustis 1882 Andres Dido arreteeriti. Gümnaasiumi õppur oli äratanud Tartus politsei tähelepanu, sest talle saadeti kirju ja kirjandust Šveitsist. Sel ajal oli taoline kirjavahetus äärmiselt haruldane ja ilmselt äratas postkontori juhataja tähelepanu, kes igaks juhuks teatas politseile, sest Lääne-Euroopast võisid tulla revolutsioonilised või anarhistlikud ideed.

Läbiotsimise käigus võeti Didolt ära mitmesuguseid materjale ja kirju, sealhulgas ka Prantsuse ajaloolase Francois Auguste Mignet raamat „Prantsuse revolutsiooni ajalugu“. Leiti ka üks luuletus, mille pealkiri oli „Eesti sõalaul”. Selles on järgmised read: „Nüid orja unest ärkame/Ja ühes sõtta tõttame/Sest priius läigib meie eel/Ja Eesti vabatriigi peal.”

„Võib arvata, et Andres Dido on esimene Eesti mees, kes ei ole mitte ainult unistanud Eesti riigist, vaid ka selle mõtte paberile pannud,” nentis Arjakas.

Nii on Dido omal moel üks esimesi eestlasi, kes poliitilistel põhjustel arreteeriti. Ta saadeti Venemaale Kaasanisse kaheks aastaks asumisele. Eestisse tagasi tulles ta siin tööd ei leidnud ja siirdus 1885. aastal Lääne-Euroopasse, elades kõige pikemalt Prantsusmaal.

„Vaene hulkur ja pagulane Pariisis, kes teenis elatist peamiselt keeletundide andmisega,” iseloomustas Arjakas Didot, „aga mehel oli elus kõvasti õnne, sest ta suri augustis 1921 ja jõudis ära näha aja, mil Eestist sai iseseisev riik, ning päeva, mil Prantsusmaa tunnustas Eestit.”

Dido saatis tsaariajal Eesti ajalehtedele Pariisist artikleid, kajastades sealset kultuurielu ja poliitikat. Jaanuari lõpus 1921 kirjutas ta Päevalehele saadetud artiklis: „Nüüd, kui see kõige suurem rõõm mu elus mulle osaks saanud, võin ma rahus surra“. Võimas Prantsusmaa, suure kultuuriga maa, suurte valdustega koloniaalriik ja Esimese maailmasõja võitjariik, see maa tunnustas nüüd väikest Eestit.

Dido tervis oli sel ajal kehv ja nii tõid Eesti esindajad Pariisis selle tähtsa sõnumi tema haigevoodi juurde.

„Andres Dido on veel selle poolest eriline mees, et ta on üks neist harvaesinevaist juhtumitest, kellel on veel surma järel ka õnne,” märkis Arjakas. „Kõlab küll imelikult, aga ometi see on nii.“

Ajaloolane kõneles, et Andres Dido haud Pariisis Pantin´i kalmistul säilis läbi aastakümnete tänu väliseestlastele, kes tasusid hauaplatsi eest maksu. 1970ndate lõpus ja 1980ndatel elas Pariisis eestlasi vähe ja neil polnud ka väga palju raha.

Nii arutati omavahel, et nad peaksid vist loobuma Dido hauast, kuna keegi ei tahtnud enam arveid maksta. Teised jälle ütlesid, et Dido hauda tuleb hoida ja hooldada ning nii vaesed nad ka pole.

Õnneks jõuti ära oodata aasta 1991, Eesti riigi taastamine ning Eesti saatkonna avamine Pariisis. 1998. aastal tehti Andres Dido haual esmased korrastustööd, hauaplaat renoveeriti 2005.

„Kahe story kokkuvõte võiks olla selline, et kui juhtute minema Pariisi, külastage ka Invaliidide varjupaiga kuppelkirikut,” soovitas ajaloolane.

„Kiriku kupli all on sarkofaag keiser Napoleon Bonaparte’i säilmetega. Ajakirjanik Le Duc Eestist küll porfüüri ei leidnud, aga järgmise retkega tõi ta selle kivimi Soomest. Napoleon I säilmed puhkavad nüüd tumepunakas uhkes sarkofaagis. Mõelge, et just see ajakirjanik pani kaudselt kirja mõtte meie iseseisvumise kohta.”

Küllo Arjakase meelest tasuks Pariisis viibides varuda aega ka Pantin´i kalmistu külastamiseks. „Otsige sealt üles Andres Dido haud ja mõtisklege, et siia on maetud esimene eestlane, kes on selgelt kirja pannud, et vabadus läigib meie eel(s) ja Eesti Vabariigi peal. Huvilistele teadmiseks: Dido haud asub selle kalmistu kvartalis (Divison) nr 19, rida (Ligue) 17, haud (Tombe) 7.“

Küllo Arjakas Lääne-Virumaa Keskraamatukogus kõnelemas. Foto: Lääne-Virumaa Keskraamatukogu