Ekraani vallutab epideemia
Kirjutan seda lugu maikuu viimasel nädalal, mil on juba teada, et kinodele on antud luba alates 1. juunist uksed avada, kuid suurem osa kinosid ei ole veel oma juunikuu plaane avaldanud, ka Rakvere kinokavas haigutab tühjus.
Niisiis pöörame pilgud veel korra telekava poole, kuid eks sealgi valitseb suvine ikaldus. Siiski, üks tähelepanuväärne sari alustas eelmisel pühapäeval. Tegemist on Kanada sarjaga, mis kannab pealkirja „Epideemia“.
ETV kanalil on see ühe osa kaupa eetris pühapäeva õhtuti pärast „Aktuaalset Kaamerat“, kuid kes ei kannata nädala kaupa jupitada, sellel on võimalus esimese hooaja kõik kümme osa kasvõi ühtejutti ära vaadata ERR-i veebikanalilt Jupiter. See on täiesti tasuta ja eestikeelsed tiitrid all.
Võiks ju imestada, et kas tõesti kanadalased uhasid ahvikiirusel pandeemia alguses päevakajalise sarja valmis, aga asja muudab salapärasemaks just see, et seriaal esilinastus käesoleva aasta 7. jaanuaril ning selle viimane osa oli esmakordselt Kanadas eetris 10. märtsil. Ehk esimene osa maandus enne seda, kui üldse mingist epideemiast või pandeemiast laiemalt juttu tehti ja viimane osa jõudis vaatajateni enne seda, kui maailma hakati lukku keerama.
Aga räägib see sari justnimelt koroonaviirusest, justnimelt uut tüüpi koroonaviirusest, mis on väga nakkav ja ka tappev. Filmiviirusesse suremusprotsent on 33. Ka seal jõuavad osad inimesed haiglasse, osad surevad kodus, osad aga põevad tõve läbi suuremate komplikatsioonideta. Ka filmis ei ole haigusele mingit ravi ega vaktsiini. Nii et tegu on üsna täpse stsenaariumiga sellele, mis samal ajal maailmas valla pääses.
Olgu öeldud, et ega siin midagi väga imestada ei ole. Vandenõuteoreetikud küll võivad kahtlustada erinevaid salasepitsusi, aga koroonaviirused ongi sellised ja sellisest stsenaariumist on varemgi erinevaid versioone kinolinale jõudnud. Näiteks võib tuua Steven Soderberghi filmi „Nakkus“ („Contagion“), mis valmis 2011. aastal ja kus peaosas sellised staarid nagu Matt Damon ja Gwyneth Paltrow.
Veel enne seda, 1995. aastal, linastus film nimega „Viirus“ („Outbreak“), kus peaosas Dustin Hoffman, kes püüdis takistada veelgi hullemat tõvepuhangut. Nii et sarnaseid filme ikka on tehtud, kuigi nüüd see Kanada sari sattus linastuma kahtlaselt samaaegselt sündmustega, mis meie kõigi elud paiskas täpselt nagu ulmefilmi.
Seriaal kulgeb üpris aeglases tempos, võin öelda, et alles kolmanda osa lõpus hakkab põnevamaks kiskuma. Tegelased on aga hästi läbi mõeldud ja sündmused jooksevad sujuvalt – tegemist ei ole üksnes nakkuspuhangu teekonna kaardistamisega, paralleelselt on mängus ka ühe arstist peategelase eraelu ja abielukriis.
Sündmused hakkavad tasapisi hargnema ühest tuhkruid müüvast talust, kus loomad on haigestunud, kuid pensionieas peremees ei oska seda eriti miskiks pidada. Ta küll köhib ka ise, kuid peab seda siiski tavaliseks külmetuseks (hiljem kustutab see külmetus ta eluküünla). Muidugi on tegemist koroonaviirusega.
Tuhkru käest saab viiruse endale üks kodutu inuit (Kanadas elavad lääneeskimod). Sarjas on hulk inuittidest näitlejaid ja kuuleb ka nende keelt. Kodutut püüab aidata tema nõbu, kes juhuslikult kohe loo alguses kokku põrkab ka sarja peakangelase, nakkusarst Anne-Marie Leclerciga (Julie LeBreton).
Kohati meenutab linalugu briti telesarja „Ihukaitsja“ („Bodyguard“), just seetõttu, et võrdselt hästi jookseb isiklik ja intiimne liin ning samal ajal peavad tegelased säilitama professionaalsuse. Kindlasti on filmi huvitav vaadata ka kõigil suhtekorraldajatel, sest konflikt terviseametnike ja pressiametnike vahel on samuti vägagi tõetruu.
Ainuke miinus sarja juures on see, et nüüd vaatame me kõik seda mitte kui fantaasiat, vaid kui reaalsust ja võimalik, et nii mõnigi on neist viirusejuttudest juba tüdinud. Kas sari tunduks põnevam, kui meil pandeemiakogemust ei oleks? Eks peate ikka omal nahal katsetama.
Margit Adorf
Sarja peakangelane, nakkusarst Anne-Marie Leclerc. Foto: pressimaterjalid
