Nukuteatri suvetükk “Kapten Granti lapsed” sütitab kiirelt dramaatika ja viib publiku võrratule rännakule.

Tõnu Lilleorg

Tükki mängitakse Lennusadama kai ääres seisva Suure Tõllu pardal ja laeva kõrval kaldapealsel, külgedel on tõusvad kaldpinnad. Nii moodustub koos neljandas küljes oleva publiku tribüüniga justkui staadion. Sellel suurepärasel areenil läheb mäng kohe kenasti käima ning publiku kaasaelamis- ja ettekujutusvõime ehk „dramaatiline mootor“, kui lubate nii väljenduda, saab käivitatud. Neidsamu võimeid kasutavad ju ka näitlejad, kui nad proove tegid ja etendusel mängivad. Kõige ägedam selle lavastuse juures oligi see, et laev –  tükis nimega Duncan –  teatraalses mõttes tõepoolest liikus! Ja kusjuures täie vaardiga. Väikest abi osutasid seejuures Tallinna lahel kurseerivad kiirlaevad, mille tekitatud laine pani Duncani aeg-ajalt reaalselt küljelt küljele kõikuma, nagu see päriselt sõitval laeval juhtuda võib. Ja need laeva mitmetasandilised tekiehitised nii vööris kui ahtris – võimalus mängida sellisel visuaalselt atraktiivsel ja tõeliselt suursugusel laval on vägagi haruldane ja näib, et trupp kasutab seda võimalust isuga.

Suurel laval tuleb hästi liikuda

Üks hämmastavamaid elemente kogu näiteseltskonna tegevuse juures oli lavaline liikumine misanstseenides. See oli julge, täpne ning erinevaid lavapindu suurepäraselt kasutav. Üldpildi tekitamises olid suured teened Viljandi kultuuriakadeemia 11. lennu tudengitel, kes mängivad tükis kõrvaltegelasi. Kuigi tantsunumbrid “Argentina tango” ja “Parimad lõbutüdrukud linnas” olid igati särtsakad, lõi pärismaalaste “Uka-tsaka” sarmimeetri seieri ikka täiega punasesse! Selline vabadus, fokuseeritus ning grupi- ja lavatunnetus üheaegselt! Lausa hämmastav, mida vaid aasta teatrikooli võib noorte inimestega teha. Pärismaalaste tantsu esitajatele võib kõhkluseta anda auhinna “parim liikumisnumber suvetükis”.

Lavastuses mängivad kapten Granti lapsi vaheldumisi kaks teismeliste näitlejate paari. Esietendusel üles astunud Rakvere koolitüdruk Teele Kaljuvee-O’Brock esitas oma rolli täie veenvusega. Tal õnnestus oma tegelaskuju olemuse tõetruu tabamisega kenasti panustada sellessesamasse dramaatilisse mootorisse, mis kogu lugu edasi viis. Kapten Granti poega mänginud Märten Männiste oli esietendusel lihtsalt suurepärane. Ta oli hea ansamblimängus ning hoogne ja tarmukas, kui tähelepanu ja tegevusjärg temale langes. Taas kord õnnestunud rolli suurel laval teeb Mart Müürisepp sarnaselt Eesli rolliga mullukevadises muusikalis “Shrek”, mida mängiti Nokia kontserdilaval. Müürsepa lavaline liikumine ja kehakeel on hiilgavad. Näitleja mängitud Ayrtoni-nimelise tegelaskuju seiklejavälimus, mis koos kaabulotu ja nahktagiga sarnaneb suuresti Indiana Jonesi omaga, saab aktsendi viimistletud kehahoiakult, mis hoolikal vaatlemisel õige pisut, just niipalju kui vaja, annab toitu kahtlusele tema tegelike eesmärkide suhtes, mida major MacNabbs (mängib Riho Rosberg) ka märkab.

Dünaamiline ansamblimäng

Anti Kobin mängib lord Glenarvani jaheda pea ja sooja südamega tegelaseks, kes tuleb usutavalt toime kohati ülikeerulise otsimisrännaku juhtimisega. Kobin oskab tuua rolli sisemist, mitte otse silmakargavat intensiivsust, mida ta kehtestab näiteks ülekuulamisstseenis Ayrtoniga. Lee Trei leedi Glenarvanina demonstreerib lausa operetlikku kergust nii liikumises kui kõnes. Mihkel Tikerpalu kaptenina teeb väga head tööd tüki esimeses viiendikus, kus ta oma tegusa oleku, vaheda kaasajuurdlemise ja selge kõnega mängib võtmerolli etenduse käimatõmbamisel. Just kapten teeb publikule selgeks, et seltskonnal on tõsi taga ja et selline otsimisreis Lõunamerele võib tõepoolest teoks saada. Ta annab oma edasi-tagasi kõnnakuga tegevusele hoogu justkui Rolls-Royce`i mootor, mille võimsust ei tooda teadupärast alati välja, vaid piirdutakse infoga, et see on “piisav”. Ning muidugi Andres Roosilehe kehastatud Paganel, teadlane, kes on vahetanud kirjutuslaua rännusaabaste vastu. Tal on vahetpidamatu lobisemishimu ning soov vaimukas olla, nii toob ta seiklejate salka sisemist dünaamikat, nagu ka major MacNabbs oma stoilise rahu ja oskusega olla õigel ajal õiges kohas.

Kui üritada analüüsida, miks lavastus tervikuna nii hästi kaasa tõmbab, siis üks mõte mul tekkis. Kvaliteetne heli jõuab publikuni lava külgedel asuvatest kõlaritest, näitlejatel on põsele kinnitatud mikrofonid. Samas on näitlejad ise publikust üsna kaugel, eriti laevastseenides. Sestap tuleb publikul tähelepanu teritada ning heli ja pilt ise n-ö kokku monteerida. Ja seda tehes ongi väga hõlbus etendusse sisse saada. Lavastuse kunstnik Jaanus Laagriküll ütles muide ka tüki kevadisel esitlusel, et lava on publiku suhtes väga hea nurga all. Tõesti, ruumiline klapp publiku ja lava vahel on suurepärane, võta vaid tribüünil platsi ja kohe saab tegevusega ühele lainele. Samuti toetab terviklikkuse muljet Liina Kullerkupu kirjutatud suurejooneline ja voogav muusika. Lavastust mängitakse augusti lõpuni.

 Foto Jaanus Laagriküll

Kui laev läheneb ühele väikesaarele, näevad Teele Kaljuvee-O`Brock ja Märten Männiste saare rannal kedagi väga kallist.