1698: Pariisi vanglasse saabus Raudne Mask

Täna 322 aastat tagasi, 18. septembril 1698. aastal toodi Pariisi vanglasse saladuslik vang, kes on läinud ajalukku Raudse Maski nime all. Tänaseni pole kindlaks suudetud teha, kes oli maski taha peidetud isik.

Allan Espenberg

18. septembril 1698 toimetati Piemonte vanglast Pariisi Bastille’ vanglasse salapärane vang – mees, kelle nägu kattis mask. Pariisi kindluses sai ta endale vanginumbriks 64489001. Need on ühed vähestest usaldusväärsetest faktidest selle mehe elus, mistõttu on tekkinud arvukalt hüpoteese vangi tegeliku nime ja päritolu kohta. Ta sai endale hüüdnimeks Raudne Mask, Raudmask või Mees raudmaskis (prantsuse keeles „homme au masque de fer“).

Viis aastat Bastille’ vanglas

Kinnipeetav toodi Bastille’ vanglasse kaetud kandetoolis ja vastavalt korraldusele pandi elama vangla ühte kõige kaugemasse kongi. Temaga oli keelatud rääkida. Vanglavõimud teadsid raudmaskis olnud mehe kohta ainult seda, et ta oli saabunud Saint-Marguerite saarelt ja enne seda oli teda hoitud Pigneroli kindluses.

Ta elas üksinduses viis pikka aastat ja suri 19. novembril 1703. aastal. „Musta sametmaski taha varjatud vang tundis end eile armulaualt tulles halvasti ja suri täna kell kümme õhtul,“ kirjutas vangla ülem Étienne du Junca. Salapärane vang maeti Saint-Pauli vanglakalmistule nime Marchioli all. Lahkunu isiklikud asjad põletati. Tema vangikongi seinad lammutati ja põrandad kisti üles nii, et ei jääks alles ühtki võimalikku kirjarida ega seinale kirjutatud sõnu. Seejärel vajus saladuslik vang unustusehõlma.

86 aastat hiljem vallutasid Pariisi elanikud tormijooksuga Bastille’. Suur Prantsuse revolutsioon võimaldas avalikustada kohutava kindlusvangla arhiive. Üldsuse ette jõudsid sajandivanused saladused, selgusid paljude kuningliku türannia ohvrite saatused. Kuid Raudse Maski müsteerium jäi lahendamata, sest selle kinnipeetavaga seotud vanglaraamatu lehed olid hävitatud.

Mõningad oletatavad asjaolud on siiski teada. Üksikute säilinud kirjade järgi toideti seda vangi heade toitudega, tema riided olid valmistatud peenetest kangastest, kong oli sisustatud mõningate tolleaegsete mugavustega, arst käis regulaarselt meest üle vaatamas – selline vangide kohtlemine oli 18. sajandil lihtsalt enneolematu! Kõige müstilisem selles loos on aga see, et vang kandis raudmaski (teistel andmetel sametmaski), mida ta kunagi maha ei võtnud. Lisaks oli tal vangivalvurite sõnul majesteetlik kehahoiak, ta rääkis väga kaunilt ja mängis viiulit. Valvurid suhtlesid temaga seistes ja tema paljud soovid täideti.

Kõik see tekitas küsimusi selle kohta, kes oli see vang, kellele sellist tähelepanu ja au osutati, sest teisi vange ei koheldud sugugi samaväärselt. Kõigele eelnevale tuginedes on paljud ajaloolased ja kirjanikud 300 aasta jooksul välja käinud hulgaliselt huvitavaid teooriaid selle kohta, kes too vang võis olla. Selliseid inimesi on leitud üle poolesaja.

Kümneid versioone ja hüpoteese

Esmakordselt kirjutati salapärasest vangist prantsuskeelses teoses „Salamärkmeid Pärsia õukonnast“ (1745), kus väideti, et tegu oli kuningas Louis XIV abieluvälise pojaga, kelle emaks oli monarhi armuke Louise de La Vallière. Poeg kandis Vermandois’ krahvi tiitlit ja sattus õukonnas ebasoosingusse, kui oli löönud oma venda näkku. Sel põhjusel peidetigi ta näotu mehena vanglasse. Aga kuninga sohipoeg suri 1683. aastal, kuid tundmatu sattus Bastille’ kindlusesse alles 1698. aastal. Kirjelduste järgi olevat vangil olnud sametmask, mille muutsid raudseks suure fantaasiaga kirjanikud.

Raudse Maski isiku vastu tundis huvi ka kuulus filosoof Voltaire, kes oma ajalooteoses „Louis XIV ajastu“ (1751) kirjutas, et maski taga oli peidus Päikesekuninga kaksikvend. Üht poissi valmistati ette troonile asumiseks, aga teisel ei vedanud ja ta peideti üldsuse silme alt. Louis otsustas venna saata Bastille’sse, et mitte kellegagi trooni jagada.

Võimalik, et maskiga kaeti Mantova hertsogi petturist ministri Ercole Mattioli nägu. Nimelt oli Mattioli 1678. aastal lubanud kuningale, et veenab suure rahasumma eest hertsogit loobuma Casali kindlusest Piemontes. Mattioli võttis küll raha vastu, kuid oma lubadust ei täitnud, ja kõigele lisaks müüs raha eest saladusi teistele riikidele. Riigireetur otsustati kupatada vangikongi ja tema alatu nägu katta maskiga.

Omaaegne rahandusminister Nicolas Fouquet olevat nii palju riigiraha varastanud, et see oli kuningale silma hakanud. Fouquet kulutas suuri summasid pidudele ja armukestele ning esitas oma kulude-tulude kohta teadlikult valeandmeid. Kui kuningal ja kardinal Mazarinil oli piisavalt tõendeid riigivarga tegevuse kohta, siis olevat talle mask ette pandud ja vangikongi viidud.

Üheks kõige absurdsemaks väiteks on olnud see, et maski taga oli Venemaa keiser Peeter I, kes oli nondel aastatel ringreisil Euroopas. Väidetavalt olevat keiser kinni võetud, kindlusesse heidetud, aga tema asemele saadetud Venemaale teisik. Niisugust versiooni on põhjendatud sellega, et pärast seda ringreisi pööras Peeter oma pilgu euroopalike traditsioonide poole ja asus neid Venemaal juurutama.

On teada, et Louis XIV kirjutas krüpteeritud märkmeid, mille dešifreeris Prantsuse krüptograaf Étienne Bazeries. Viimase sõnul võis vihane kuningas visata Bastille’ kindlusesse kindral Vivien de Bulonde’, kes häbistas riiki ühes lahingus üheksa-aastase sõja ajal.

Aga näiteks inglise ajaloolased kinnitavad, et selleks vangiks oli James de la Cloche – Louis XIV salaagent ja Inglismaa kuninga Charles II sohipoeg, kes jäi teadmata kadunuks, kui oli saadetud salamissiooniga 1669. aastal Charles II juurde. USA ajaloolase Paul Sonnino arvates oli raudmaskiga meheks rahandusministri toapoiss Eustache Dauger, kellel olid oma isanda ja kardinali saladused teada ning kes ei suutnud neid vaka all hoida.

Veel on Raudseks Maskiks peetud üht vaimulikku, kes teadis liiga palju Prantsusmaa kuninga armuseiklustest madam de Montespaniga. Taani kuninga saadik Prantsuse kuningakoja juures avaldas arvamust, et kuulsaks vangiks võis olla kuningas Louis XIV ise. Samuti on arvatud, et raudse maskiga varjati väikest tumedanahalist Nabo-nimelist maurist orja, kes oli Päikesekuninga abikaasa Marie-Thérèse teenijapoiss. Väidetavalt olevat Nabost saanud kuninganna armuke ja ta olevat teinud kuningannale ka lapse.