Romantiline märulimuinasjutt
„Aus varas“ on romantiline märulimuinasjutt, millepeategelaseks on õilishingest pangaröövel Tom Carter (Liam Neeson), kes kohtab kohe filmi alguses naist, kellesse ära armub ja kellega juba umbes teises stseenis (tiiter kuulutab, et möödunud on aasta) peab plaani kokku kolida.
Neile, kes kardavad, et põhiosa filmist moodustab miilustamine, võib rahustuseks öelda, et nii see ei ole. Suurt musitamist ja küünlavalgusõhtuid ei näe. Küll aga on kogu loo raamistikuks õrnahingelise varga armastus täiesti juhuslikult kohatud naise Annie Wilkinsi (Kate Walsh) vastu.
Röövel kohtab naist, kiire edasikerimine, röövel soovib naisega kokku kolida. Aga…kuna ta on nii jube heasüdamlik, siis tahab ta alustada puhtalt lehelt. Umbes kolmandas stseenis helistab röövel FBI-sse, et ennast üles anda. Plaan on anda varastatud raha tagasi, istuda natukene aega vangis ning elada siis koos naisega õnnelikult elu lõpuni. Muidugi poleks see mingi õige film, kui kõik lähekski plaanipäraselt.
Üks humoorikamaid stseene ongi see, kui röövel helistab FBI-sse ja seal arvatakse, et järjekordne täiskuuhulluke on toru otsas. Nali saab siiski üsna ruttu otsa ja saab ka kõvemat märulit ning autodega tagaajamist. Leidub nii kaklusstseene kui tulevahetust. Ja ka paar plahvatust.
Ometi tundub kogu lugu kuidagi väheusutav ja väga karikatuurne. Minu kõige suuremaks lemmikuks selles filmis on agent Meyers (Jeffrey Donovan). Tegelast näeb alates tema rolli esimestest kaadritest üdini depressiivsena ja tal on näitlejapaariliseks maailma kõige armsam koer, kelle ta oli maja asemel pärast lahutust endale saanud. Koer teeb seal korraliku kõrvalrolli. Agent Meyers on muidugi hea agent.
Loos näeb ka kahte põhitegelasest agenti, üks neist on mõistagi väga halb (Jai Courtney), teine hea (Anthony Ramos). Miks nad hea ja halb on, seda ma siinkohal rääkima ei hakka, muidu on kogu filmi sisu kohe ära seletatud.
Liam Neesoni pangaröövel aga on tõesti väga hea tegelane, nii südamlik. Ja kui te arvate, et loete mu ridade vahelt nüüd välja sapisust, siis te ei eksi. Pangaröövel Tom nimelt on röövinud pikkade aastate vältel 12 erinevat panka ja ainsaks selgituseks annab ta, et talle meeldis neid pankasid röövida. Raha pärast ta seda küll ei teinud. Ja kunagi keegi viga ka ei saanud. Ja üleüldse ei tee ta kärbselegi liiga.
Film on totter muinasjutt, kuna päris elus ei saa niisugust väga toredat ja hea iseloomuga röövlit ju olemas olla, mis? Kahjuks tundub, et Neeson ise ka ei usu eriti oma tegelaskujusse, sest ta esitab oma teksti täiesti masinlikult, isegi armastuse avaldamise stseenis. Mina seda küll uskuma ei jäänud.
Selles suhtes tõusebki Meyersi tegelaskuju palju peenema esitusega esiplaanile. Ja ainus, kes filmi tõelist märulivürtsi külvab, on paha agent Nivens. Kui röövel Tom on muinasjutuliselt hea, siis Nivens on koomiksilaadselt kuri. Tal on üks kindel siht – olla kuri – ja seda ta ka on, täie rauaga.
Kas seda filmi tasub vaatama minna? Ausalt…ei teagi kohe. Halb see just otseselt ei ole, sest nalja saab ja koer on supernunnu. Aga kindlasti ei raba, üllata või vapusta see linateos millegagi.
Režissöör Mark Williamsi jaoks on see teine režissööritöö. Ta alustas filminduses produtsendina, näiteks on tema produtseeritud krimisari „Ozark“. Märulid paistavad talle hingelähedased olevat, sest Williamsi filmograafia peamiselt vaid nendest koosnebki. Küll aga peaks ta nüüd välku ja pauku kõvasti juurde keerama, sest märulit jäi nagu vajaka.
Margit Adorf
Peategelase Tom ja Annie. Foto: pressimaterjalid
