1814: Euroopas tehti esimene edukas ilulõikus
Täna 206 aastat tagasi, 23. oktoobril 1814. aastal võttis üks Suurbritannia arst ette keeruka operatsiooni, et taastada patsiendi nina. Lõikus kulges edukalt ja see pani aluse plastilise kirurgia võidukäigule Euroopas ja ka mujal maailmas.
Allan Espenberg
Kogu meditsiiniajaloo vältel pole olnud sellist aega, kui pole proovitud inimese välimust operatsioonide abil muuta. On teada, et papüüruse leiutamise ajal (1600 eKr) hoolitsesid kirurgid oma operatsioonidega esijoones esteetiliste aspektide eest. Võib oletada, et papüürustel kirjeldatud operatsioonide tehnika aluseks olid tunduvalt varasemad teadmised, mistõttu võib kosmeetiliste operatsioonide algusajaks määrata umbes 3000. aasta eKr.
Umbes 800. aastal eKr osati Indias teha reaalseid plastilisi operatsioone ninakuju parandamiseks, kusjuures selleks kasutati nahka otsmikult või põskedelt. Veel olid India arstid suutelised muutma kõrvade, huulte ja teiste kehaosade kuju ja välimust.
Säilinud dokumentides on kirjeldatud 5. sajandil eKr elanud Vana-Hiina tervendaja Bian Que silma- ja kõrvaoperatsioone. Aastatel 140–208 pKr Hiinas elanud kuulus arst Hua Tuo jättis endast samuti maha märkmeid üksikasjaliste kirjeldustega erinevatest iluoperatsioonidest. Hiina meedikute märkmetes on teateid näiteks operatsioonidest jänesemoka parandamise kohta, samuti figuuri ja välimuse korrigeerimisest.
Euroopa ilukirurgia osas sabasjõlkuja
Kuni 17. sajandini olidki India kirurgia edusammud tunduvalt suuremad kui Euroopas, kus tehti vaid mõned üksikud taolised operatsioonid. Näiteks 7. sajandil pKr elas Aleksandrias kirurg Aígina Paulos, kes kirjutas kreekakeelse meditsiinientsüklopeedia, millest sai pikaks ajaks läänemaade meditsiini teadmiste kõige põhjalikum ja täpsem kogu.
Aígina Paulos tegi hulgaliselt operatsioone, vähendamaks meeste rindu, kui need olid liiga suured. Seda haigust nimetatakse günekomastiaks. Meeste rinnanäärmete vähendamise ilulõikusi tehakse ka tänapäeval. Aga ülekaalust vabanemiseks kasutavad kaasaegsed ilukirurgid rasvaimu meetodit. Kuid juba 1. sajandil eKr kirjeldati seda rasvumise vastu võitlemise meetodit tollaste kirurgide säilinud märkmetes.
Renessansi ajal sai plastilisest kirurgiast iseseisev meditsiiniharu, mida hakati nimetama ilukirurgiaks. Meieni on säilinud itaallase Gaspare Tagliacozzi 1597. aastast pärit traktaat vigastatud ninade taastamisest käsivarre koefragmentide abil. Kuid kaasaegsed ei hinnanud esimese andeka ilukirurgi saavutusi. Pidades tema tegevust kuritegelikuks, matsid nad ta pühitsemata maale, kuhu on tavaks matta kaabakaid ja enesetapjaid.
Alus kaasaegsele euroopalikule ilukirurgiale pandi 19. sajandi alguses, kui kirurgid töötasid välja moodsamaid ja paremaid tööriistu ja meetodeid inimese välimuse muutmiseks, näiteks antiseptiliste ainete ilmumine ja levik võimaldas läbi viia naha, kõhre ja muude kudede siirdamist.
Esimene ametlik ilulõikus Euroopas
Paljude meditsiiniliste saavutuste tulemuseks oligi esimene ametlikult registreeritud plastiline operatsioon Euroopas. Selle teostas briti kirurg ja anatoom Joseph Constantine Carpue (1764–1846), kes viis rinoplastika läbi peaaegu sajaprotsendiliselt India „retsepti“ järgi. Rinoplastikaks ehk ninaoperatsiooniks nimetatakse sellist kosmeetilist operatsiooni, millega saab parandada nina välimust, struktuuri ja funktsiooni.
India üheks kuulsamaks ilukirurgiks oli 6. sajandil eKr tegutsenud arst Sushruta, kes taastas kirurgiliselt oma patsientide ninasid ja kirjutas selle kohta teose „Sushruta Samhita“. Kui inglased said India meedikute edusammudest teada, sõitsid nad Indiasse, et oma silmaga näha ninaoperatsioone. Nii ilmus ajakirjas Gentleman’s Magazine 1794. aastal artikkel, milles räägiti juhtumist, kui vigastatud nina parandamiseks kasutati otsmikunahka. Seda artiklit luges ka Carpue, kes sattus sellistest võimalustest vaimustusse ja käis ka ise Indias neid meetodeid õppimas. Esialgu harjutas Carpue uut tehnikat laipadel ning alles 20 aastat hiljem julges ette võtta elusa inimese.
Kõigepealt opereeris Carpue 23. oktoobril 1814. aastal üht ohvitseri, kelle nina oli saanud kahjustada elavhõbeda käsitlemisel eraldunud mürkide tõttu. Nina taastamisel kasutas arst patsiendi laubalt võetud nahka. Operatsioon oli sedavõrd edukas, et isegi kirurg oli oma töö tulemustest üllatunud ja vaimustuses, kui eemaldas kolm päeva hiljem sideme patsiendi näolt. Seejärel parandas kirurg veel teisegi ohvitseri nina, millest oli üle käinud vaenlase mõõk.
Carpue avaldas oma ilukirurgiliste saavutuste kohta 1816. aastal 104-leheküljelise raamatukese „Ülevaade kahest edukast operatsioonist kaotatud ninade taastamisel otsmiku integumentidest Tema Majesteedi armee kahe ohvitseri juhtumites“, mis saavutas spetsialistide hulgas suure populaarsuse ja mida tudeeriti suure huviga.
Sõjad ilukirurgia arengule suureks impulsiks
Carpue operatsioonist alates hakkas ilukirurgia kiiresti arenema. Töötati välja metoodikad näiteks nina kuju muutmiseks, lõhenenud suulae parandamiseks jms ning juba 19. sajandi lõpus ilmus sadu artikleid, mis kirjeldasid plastilise kirurgia erinevaid meetodeid.
Kõige võimsama tõuke selle kirurgiavaldkonna arengule andis Esimene maailmasõda. Tulemuseks oli see, et 1920. aastatel ilmus Euroopas tohutu hulk moonutatud inimesi, kes ei soovinud oma puudusi taluda ja pöördusid kirurgide poole palvega parandada mitte ainult ühe või teise kahjustatud kehaosa funktsiooni, vaid ka selle välimust.
Plastikakirurgid on välja töötanud sadu uusi tehnikaid, sealhulgas kudede ja mikroveresoonte siirdamise, näo-lõualuukirurgia ja lipektoomia kohta. Plastilise ja rekonstruktiivkirurgia üheks uuendajaks oli kuulus Armeenia-Ameerika kirurg Varaztad Kazanjian.
Naha siirdamise tehnikate edasine täiustamine pärast Teist maailmasõda, 1950. aastatel, ja anesteesia uus kvaliteet muutsid plastilise kirurgia ohutumaks ja seetõttu igapäevasemaks. Sellest ajast alates on ilukirurgia teinud tohutuid edusamme ja tänaseks on sellest saanud üks meditsiini iseseisvaid valdkondi.
