Nostalgiahõnguline komejant
Kui teil on mõnikord tunne, et igatsete midagi veidi nõukaaja hõngulist, siis see vene komöödia sobib niisuguseks patustamiseks väga hästi.
Margit Adorf
Kui vaatate treilerit, siis see jätab pisut eksliku mulje nagu oleks tegemist filmiga, kus on ainult nilbed nabaalused naljad. Lugu saab küll alguse rindadega seotud probleemist, aga edasi liigub tegevus sujuvalt üle nostalgiliseks rännakuks kuurortlinna Kislovodskisse. Omamoodi maanteefilmiks, kus on ohtralt nii ootamatuid kui ka (oodatud) klišeelikke komejantlikke sündmusi.
Loo peategelane Maša (Svetlana Hodtšenkova) on estraadilaval taustalaulja. Ühel päeval proovis avastab pirtsakas staarlaulja, et Maša rinnad ei sobi enam taustale võbelema. Keegi teine seda varem ei ole märganud, aga staar on staar ja Maša vahetatakse teise naise vastu välja.
Maša ei hakka kordagi juurdlema selle üle, kas talle äkki tehakse liiga. Välja ei paista ka seda, et ta ise oleks seni oma kehavolüümide üle kuidagi rahulolematu olnud. Kuid peategelane rühib sirgelt talle etteantud sihi poole – tuleb leida raha rindade kohendamise operatsiooni jaoks.
Nüüd tuleb mängu teine tegelane, Saša (Maksim Lagaškin), kellele Maša kunagi raha laenas. Mees arvab, et naisel on mingi hirmus surmatõbi, et operatsiooni vajab ja on nõus minema raha küsima oma Kislovodskis elava tädi käest.
Ja seal, moskvalaste jaoks kauges kolkas, saavad alguse saatuslikud seiklused, millest sünnivad uued romantilised suhted. Saab palju venepäraselt jantlikku nalja ja valatakse ka dramaatilisi pisaraid. Lõpuks saab Maša siiski ka oma rinnad kohendatud, aga see pole üldse oluline.
Kislovodskis satuvad Maša ja Saša otsejoones tädipoja pulma, mida peetakse tädile kuuluvas vanas restoranis, mis oma olemuselt lisab loole omakorda palju situatsioonikoomikat. Saša aga ei julge kuidagi tädile öelda, et tal on raha vaja ja nende esialgu paaripäevasena mõeldud visiit jääb venima. Sündmusi jagub ja siin on ka mõned nabaalused naljad, kuid kõik jääb filmilindil siivsaks, nali sõltub vaataja enda rikutuse tasemest.
Üks mis kindel – Kislovodsk paistab selles filmis küll nii ahvatlev koht, et tekib soov sinna seda asja oma silmaga vaatama minna. Sanatoorium on täpselt selline parasjagu vanaaegne, et päris ära just ei lagune, aga moodsaks ka veel pole tehtud. Ja linn on täis kontraste.
Tegelaskujud on maalitud mahlakalt ja klassikaliselt. Tädi on suure südamega heatahtlik naine, tädipoja vastne abikaasa aga lihtne maatüdruk, kes üle kõige igatseb maailma näha. No vähemalt Moskvasse minna, sest seal on „elu tuiksoon“. Restoraniäri eriti ei edene, ettekandja varastab ja kokk on väga ebahügieeniline.
Sekka on puistatud ka mitmeid estraadilaule erinevate tegelaste esituses, nii et võib öelda küll, et nalja saab rohkem kui rubla eest. Kui te aga ootate sellest loost mingit sügavust või moraali, siis seda ei tasu otsima hakata.
Tegelased on nagu on, keegi neist ei ole pahatahtlik ega salakaval, kuigi intriige punutakse ja tagaselja susserdatakse. Keegi ei saa mingit elu õppetundi, mille najal ennast või enda väärtushinnanguid muutma peaks. See on puhtalt nostalgiline meelelahutus, sobib kergeks lõõgastumiseks. Korralik vene komöödia, lõuatäie naerda saate kindlasti.
Peategelased Maša ja Saša. Foto: pressimaterjalid
