Kuidas analüüsida üht etendust

Rakvere Teatri väikeses saalis esietendus 17. oktoobril Samuel Becketti „Lõppmäng“ Peeter Raudsepa lavastuses ja kujunduses. Selle tekstiliseks alusmaterjaliks on näidend, originaalpealkirjaga „Fin de partie“ (1957; eesti keeles ilmunud Aino Pärsimäe tõlkes koos näidendiga „Godot’d oodates“ aastal 1973).

Näidendi funktsioon ajaloolise dokumendina: tegemist on absurditeatriga oma düstoopilises eheduses, milles avalduvad ka commedia dell’arte jooned. Näiteks Hamm (Margus Grosnõi) kui Pantalone, rikas ja ihne vanamees, Il Dottore, targutav arst, või Pulcinella, kahetine tegelane: juhm, kes mängib intelligenti või vastupidi, intelligentne vanamees, kes võib kohati olla kaunis juhm. Ning Clov (Märten Matsu) kui Pedrolino/ Pierrot, kurva klouni tüüpi teener, või Burattino, lahkeloomuline, väga usaldusväärne teener. Näidend kui materjal uue lavastuse loomiseks: kujundite analüüs, haakumine tänapäevase taustsüsteemi ja oludega (poliitiline kriis, kliimakriis, pandeemia jm).

Seda etendust saab analüüsida järgmiste meetodite abil: teatrisemiootika, -fenomenoloogia, absurditeater. Teatrisemiootika ja -fenomenoloogia näited: Hamm on etenduse algul kaetud linaga justkui seisma jäänud mööbel või avamist ootav skulptuur, elustudes alles mõni aeg pärast selle eemaldamist; magava/ooterežiimil Hammi nägu katab „vana kalts“, mille nimi ja verine suukoht viitavad korraga nii Kafka „Protsessile“, poodute peakotile kui Torino surilinale.

Absurditeater: loo jutustamise asemel esitatakse üksteise otsa lükitud poeetilisi pilte (nt stseen äratuskella plärina nautimisest või stseen, kus Nagg (Volli Käro) jutustab Nellile (Helgi Annast) lugu, aga viimane kaob hoopis meeldivasse mälestusse), mis on küll üksteisega (lõdvalt) seotud, ent ei moodusta narratiivi. Tegevus kordub teatavate erisustega, nt aknast välja vaatamine, tingimata mõlemast, kõige sellega kaasneva trepitassimise, pingutust nõudva trepiletõusmise ja dialoogiga või samuti lugude jutustamine.

Vaadelgem üht tegelast lähemalt. Kuigi Margus Grosnõi roll on suurepärane, kaunis näide sellest, et äärmiselt plastiline saab olla ka ainult toolil istudes, valisin seekord Märten Matsu kehastatava Clovi. Clov on loodud väga detailselt, kasutades maksimaalselt füüsilise väljendamise vahendeid: ta liigub kangetel sirgetel jalgadel, ent väga sihikindlalt; kehahoiak on ettevaatlik, kuid noorele mehele kohaselt iseteadev; näoilme vaheldub lollakast, juhmist helge ja isegi arukani; ta kokutab vaevaliselt, aga on võimeline sealsamas edastama teksti ladusalt ja ilmekalt, sama vaheldusrikas on kõnemaneer; ta liikumist saadavad äginad, ähkimised, viginad ja niutsumised, mis väljendavad nii vaimset kui füüsilist valu, kuid mitte pidevalt; tegelaskuju lollakust ja/või vaevatust annab edasi totter naer.

Tegelaskuju tekst on triviaalne, lihtne, kuid võib järgmisel hetkel muutuda keerukalt analüüsivaks-filosofeerivaks. Clov väidab, et talle meeldib kord ja seda on ka näha ta hoolikalt peadligi kammitud juustest, kuigi särk on katki, räpane ja lohakalt kantud püksid ülemäära suured. Eriti väljendub see pingsas viisis, kuidas mees lappab kokku palakaid, mis katavad prügikaste, ja suisa pedantsuses, millega on valmistatud pooleliolev puudel.

Mõni sõna ruumi kohta. Lavastust etendatakse Rakvere Teatri väikeses saalis, mis on oma tüübilt blackbox, võimaldades hõlpsamini luua sürreaalset keskkonda, omaette väikest maailma, milles tegevus aset leiab.

Peaaegu musta, täpsemini määrdunud tumehalli karva on ka dekoratsioon, monoliitne sopiline punker kõrgel asetseva kahe väikese, teineteise vastas oleva aknaga, millel ees lühikesed jõupaberikarva kardinad. Neile lisaks ilmestavad seina sellega ühte värvi tahveldatud uks ja publiku poole vaatav sile jõupaber puidust raamis — ilmselt selleks, et lisada sürreaalsust ning ühtlasi tähistamaks naela, mille otsa etenduse lõpuosas äratuskell riputatakse. Kumb tarve oli enne — mine võta kinni.

Mööblit on napilt: kaks prügikonteinerit, üks Nelli, teine Naggi jaoks, ratastega tool Hammi all ja treppredel, mille Clov ruumi toob ja mida seal ringi vinnab. Lava ja saal on kui kaks eraldi reaalsust, hoolimata sellest, et mõnikord tegelane või paar vaataja poole pöördub.

Loodetavasti ei mõjunud eelnev pelutavana. Tegemist on väga nauditava teatritükiga, tõelise kompvekiga abstraktsemat kogemust hindava publiku jaoks. Avastamisrõõmu on palju, see käib nii nelja tegelase kui metatekstuaalsusest kubiseva tegevuse kohta. Näidend näidendis, mis tulvil tugevaid kujundeid. Minge vaatama, kallid mõtlevad olendid.

Suokass

Üht keskset tegelast kehastab Märten Matsu. Foto: Helen Solovjev