Rakvere Galeriis lummab klaasikunstnike punane näitus

Rakvere Galeriis süüvivad üksteist klaasikunstnikku üle Eesti punase värvi müsteeriumisse. Nad on valanud ja puhunud klaasi ning maalinud ja skulptureerinud võimsat punast tooni igaüks omal kombel.

Ülle Kask

Tänavu oktoobris toimus Tallinnas Eesti Klaasikunstnike Ühenduse aastanäitus, mille teemaks oli „Värv – punane“. Rakvere Galerii kuraator, klaasikunstnik Riho Hütt valis välja ja toimetas hulga töid ka Rakverre ning 17. novembril kell 17 toimus näituse avamine.

Galeriisse sisenedes lummas punakas hämarus ja pilku püüdsid seintel ning postamentidel ilulevad taiesed. Kuraator Riho Hütt, seljas punane T-särk ja ees purpurtäpiline kikilips, ulatas igale külalisele kaitsemaski.

Müstilise muusika saatel sättis kuraator seinale vilkuvaid punaseid tulukesi. Maskides kunstigurmaanid ja sädelevad lambikesed tekitasid sürrealistliku tunde.

„Igaüks saab omale väikese punase leegikese külge, et oleks näha, kes on tegija,“ sõnas Riho Hütt, riputades näitusel osalevatele klaasikunstnikele punased tähekesed rinda.

Kaks kuraatorit tutvustasid näitust

„Näituse avamisel on kombeks, et kuraator räägib, mis on tehtud,” sedastas Riho Hütt. „Seekord teeme seda koos Maarjaga,“ sedastas Hütt.

Klaasikunstnik Maarja Mäemets, kes kureeris Tallinna näitust, alustas taieste tutvustamist Rait Lõhmuse mastaapsest skulptuurist „Tegelikult suur süda“, jagades ohtralt kiidusõnu.

Lõhmus ise rääkis veidi töö sisust, nentides, et on väga tundlik inimene, kellele lähevad korda endast nõrgemad. „Tegelikult on selles töös veel mingi suurem lugu või asi. Võibolla anname liiga kergelt hinnanguid teiste kohta või süüdistame ega näe suuremat pilti, mis maailmas tegelikult toimub,“ ütles ta.

Merle Kannuse taies „Hääled seina taga“ on Maarja Mäemetsa sõnul klaasipuruga maalitud. „Selle töö puhul meeldib, et kaugelt vaadates tundub tegu olevat hästi positiivse asjaga. Lähedale minnes paistab pildilt aga üsna võigas stseen kirvega,“ sõnas Mäemets. Kuraator teadis, et pildil on ka oma lugu. Lapsepõlvekodus olevat Kannus kuulnud kogu aeg seina tagant mingeid hääli ja mütsatusi, kujutades ette, mis seal toimuda võiks – oma nägemused valaski ta klaasimaali.

Maarja Mäemetsa ja Aleksandra Pavlenkova kahasse tehtud töö „Good night“ (tõlge inglise keelest „Head ööd“) pani imestama, kuidas on võimalik klaasist objekti sisse sõnu kirjutada. „Protsess, et teksti saaks kuumalt sinna sisse panna, on väga tehniline, abiks leekpõleti, klaasiliim ja sulatusahi. Töö sisse käib ka knopka, mis tähendab, et tegelikult ei pruugi see uni nii turvaline olla, sest inimene on kõige haavatavam just siis, kui ta magab, olles maailmale ja selle ohtudele kõige hapram. Sellepärast ka niisugune pealkiri,“ selgitas kunstnik.

Galeriis kütkestab vaatajat ka videoinstallatsioon „Anum“, mille autorid on Aleksandra Pavlenkova ja Eili Soon. Videos toimub punase vedeliku valamine ühest anumast teise. Riho Hütt meenutas, et „Anum“ tegi klaasikunstnike aastanäitusel Tallinnas ilma. „Vaatate, et mingi reklaam jookseb, aga tegelikult käivad see uhke pitstehnikas klaasipuhuja meistriteoseks olev pokaal ja videoinstallatsioon kokku,“ sõnas ta.

Hütt jätkas, et hea veinibuketi nautimiseks ei saa seda kastekannust või savikruusist juua, nõu peab olema just selleks otstarbeks mõeldud. „Šampust ei vala me ju ka tassi,“ sõnas kuraator. Maarja Mäemets lisas, et Aleksandra on tegelikult väikese naise kohta võimas klaasipuhuja ning see pokaal on pitsipuhuja filigraanne töö.

Järgmised Aleksandra Pavlenkova taiesed, kaks suurt südant pealkirjaga „COR – Süda“, on sarnased inimese anatoomilise südamega. „Uskumatu, kuidas ta selle kuuma klaasimassiga töötas,“ sõnas Mäemets.„See on rohkem nagu kuuma klaasi skulptureerimine, mitte puhumine – objektid pole seest tühjad, vaid need on täismass. Skulptureerimine tähendab seda, et erinevate klaasi tööriistadega on suures kuumuses painutatud, võetud jälle klaasimassi juurde ja tekitatud õhumullid. See on väga võimas. See ongi lihtsalt süda. Nii klaasilik ja sujuv,“ imetles ta.

Galeriis püüavad pilku ka tervet ühte seina täitvad Riho Hüti „Muinastuled“, mille kohta autor märkis, et tema tööde ees tasub mõtiskleda, kas punane on tuli või leek. Salapärased ja huvitavad kunstiteosed on ka Kristiina Uslari „Mälusõlm“ ja Eve Koha „Koma 123“.

Klaasikunstnike punaseid töid tasub hilissügiseses kaamoses kaema minna, sest killud toovad õnne. Näitus „Värv – punane“ on Rakvere Galeriis avatud 11. detsembrini, esmaspäevast reedeni kell 14–20.

Klaasikunstnike näitus „Värv – punane“ on punased tõlgendused klaasis. Nad teevad seda vabalt, kasutavad erinevaid stsenaariume, metafoore ja tähenduste paljusust. Neid kõiki seob punase värvi intensiivsus ja keerukas iseloom. Punane haarab, köidab ja enam lahti ei lase.

Klaasikunstnikud: Piret Ellamaa, Riho Hütt, Merle Kannus, Eve Koha, Eeva Käsper, Rait Lõhmus, Maarja Mäemets, Aleksandra Pavlenkova, Eili Soon, Kristiina Uslar, lisaks 3D installatsiooni autorid Caspar ja Kristo Sild.

Riho Hütt ja tema „Muinastuled“. Foto:autor Mari-Liis Roots