1838: prantsuse pagar põhjustas Mehhikos pirukasõja

Täna 182 aastat tagasi, 27. novembril 1838. aastal tungis Prantsusmaa sõjavägi Mehhikosse ja algas nn piruka- ehk koogisõda. Ühe kondiitri pärast alanud vastasseis kestis veidi üle kolme kuu ja lõppes prantslaste võiduga.

Allan Espenberg

Paarisaja aasta eest polnud Mehhikol järjekindlat välispoliitikat ning poliitiliselt oli tegu väga ebastabiilse riigiga. Pidevalt toimus kodusõda, mis meenutas pigem arvukate pätikampade omavahelist arveteõiendamist, millega püüti jagada mõjusfääre ja riigiraha. Neid poolmetsikuid relvastatud ühendusi ei huvitanud absoluutselt riigi rahumeelsete elanike käekäik ja saatus ning uued valitsused üritasid pigem võimalikult kauem võimul püsida kui majandust lappida.

Kõige selle tulemusel oli Mehhiko tööstus praktiliselt välja surnud ning riik sõltus oma põhjanaabri USA ja Euroopa maade kaupadest. Sellal oli Mehhiko peamiseks kaubanduspartneriks Prantsusmaa, kuigi tema kaupadele kohaldati kõige suuremaid makse. Kokku elas Mehhikos umbes 6000 prantslast, kuid Mehhiko võimud ei hoolinud nendest endist ega nende turvalisusest ja vara puutumatusest.

Prantsusmaa tõttas kodanikele appi

Nii juhtuski, et Prantsusmaa valitsuse poole pöördus 1838. aastal prantslasest pagar ja kondiiter Remontel, kelle väitel olevat tema kauplust Mehhiko pealinnas rünnanud Mehhiko sõdurid ja ohvitserid ning selle tühjaks varastanud. See vahejuhtum olevat aset leidnud juba 1832. aastal. Muide, kuuldu järgi suhtusid Mehhikos kohalikud sõjaväelased neile usaldatud relvadesse enamasti kui töövahenditesse ja seda võeti kui ametlikku luba lahendada iseseisvalt oma toiduprobleeme.

Remontel teatas kuningas Louis-Philippe I-le samuti, et Mehhiko valitsus ei soovi poeintsidenti uurida ega talle rahalist hüvitist maksta. Kompensatsiooniks nõudis Remontel 60 000 peesot, kuigi tema poekese hind oli ilmselt vaid umbes tuhandet peesot väärt.

Kuna taolisi kaebusi oli saabunud Pariisi ka teistelt Mehhikos elanud prantslastelt, siis esitas Prantsusmaa peaminister Louis-Mathieu Molé Mehhikole 600 000 peeso (3 miljonit franki) suuruse hagi. Tollal oli selle summa näol tegu hiiglasuure rahaga, sest võrdluseks – Mehhiko töölise päevapalk oli alla ühe peeso.

Mehhiko president Anastasio Bustamante polnud nõus taolist raha välja käima ning Mehhiko ei vastanud prantslaste nõudele praktiliselt ei musta ega valget ning lihtsalt ignoreeris oma Euroopa partnerit. Taoline suhtumine ei meeldinud aga kübetki Prantsusmaale, mis esitas Mehhiko valitsusele kuuajalise ultimaatumi, nimetades otsuse langetamise viimaseks kuupäevaks 27. novembri 1838. Kuna aga endiselt ei hakanud juhtuma midagi märkimisväärset, siis otsustasid prantslased tegutseda.

Tugeva kindluse kiire vallutamine

Tegelikult polnud prantslased huvitatud maismaasõja pidamisest nõnda kaugel. Aga kuna Prantsusmaal polnud ka korralikku mereväge, siis kehtestati esiotsa Mehhiko vastu majandussanktsioonid ning ühekäeline admiral Charles Baudin ei lasknud Mehhiko rannikule ühtki kaubalaeva. Kuid mehhiklased olid kavalad ja panid käima salakaubaveo läbi Texase. Ka prantslased polnud kuu pealt kukkunud ning suutsid kiiresti nii USA kui Texase vabariigiga kokkuleppele jõuda, et salakaubavedu takistada. Mehhiklaste olukord muutus iga päevaga sandimaks ja nad olid väga solvunud.

Nii algaski sõda, mida hiljem hakati kutsuma pagari-, saia- ehk kondiitrisõjaks. Ametlikult on seda konflikti nimetatud veel ka esimeseks Prantsuse-Mehhiko sõjaks või esimeseks Prantsusmaa interventsiooniks Mehhikosse. See minisõda kestis ühtekokku kolm kuud ja kümme päeva ning Prantsusmaa poolelt osales selles 3000 sõjaväelast, Mehhiko poolel võitles paarsada meest rohkem.

Charles Baudin ei kavandanud maismaaoperatsiooni, kuna pidas seda oma jõudude asjatuks kulutamiseks. Ta otsustas selle asemel vallutada Veracruzi sadamalinna, mis oli Mehhiko peamine kaubandussadam ja kus olid ankrus peaaegu kõik Mehhiko kaubalaevad. Linnal polnud eriti võimsaid kaitseehitisi, aga selleni jõudmisel jäi ette San Juan de Ulúa suur ja tugev kindlus, mida kaitses tuhat meest ja 186 suurtükki.

Kui 27. novembril lõppes ultimaatumi tähtaeg, siis asusid Prantsuse sõjalaevad Néréide, Gloire, Iphigénie ja teised kindlust mere poolt ründama, kusjuures prantslaste laevadel oli rohkem suurtükke kui Mehhiko kindluses.

Prantslased alustasid laustulistamist, millele mehhiklased vastasid samuti suurtükitulega. Kuid mehhiklaste relvade kaliiber oli väiksem ja nad olid ka kehvemad suurtükiväelased. Seetõttu ei suudetud prantslastele suurt kahju tekitada, aga kuna prantslastel õnnestus mitu mehhiklaste püssirohukeldrit puruks pommitada, siis muutus tugev kindlus praktiliselt mõne hetkega rusuväljaks. Pärast seda, kui garnisoni isikkoosseisust oli umbes neljandik hukkunud, tõsteti San Juan de Ulúa kindluses üles valge lipp. Seejärel polnud ka Veracruzi sadamal enam mõtet vastupanu jätkata ja seegi alistus prantslastele.

Sõda lõppes Mehhiko kaotusega

Vahetult pärast Veracruzi kaotamist kuulutas Mehhiko 30. novembril 1838 Prantsusmaale sõja ning saatis sissetungijate vastu kuulsa kindrali Antonio López de Santa Anna armee. Santa Anna läks Veracruzi linna reipalt tagasi vallutama, kuid põrkas selle äärelinnas kokku Prantsuse järelväega, mille tulemusena sai haavata nii kätte kui jalga. Kuna pahkluu oli puru, siis tuli osa Santa Anna jalast amputeerida. Kindral mattis oma jala maha suurte sõjaväeliste auavaldustega ning sestsaadik kõndis puidust proteesiga. Hiljem sai Santa Annast uuesti Mehhiko president (ta oli ühtekokku president 11 korral, kusjuures mõnikord oli ta ametiaja pikkuseks vaid mõni nädal).

Kuna oli näha, et mehhiklaste sõjajõud prantslaste omast üle ei käi, siis hakkas Mehhiko valitsus otsima konfliktile poliitilisi lahendusi. Inglaste abil, survel või vahendusel õnnestus kahe vaenupoole vahel saavutada kokkulepe, et prantslastele makstakse kompensatsiooni, kui ainult sõda ära lõppeks. Nii teatatigi 9. märtsil 1839 ametlikult sõja lõppemisest.

Tegelikult jättis Mehhiko taas rahalise hüvitise prantslastele maksmata, mis põhjustas teise Prantsuse-Mehhiko sõja. Aga see algas alles 1861. aastal.

Prantslased vallutasid sõja käigus Veracruzi sadama. Foto: www.google.ee/maps kuvatõmmis