Ervin Lillepea kirjutab oma laulud põhiliselt ise
Kui kaheksakümnendatel osalenuks Eesti Eurovisioonil, siis hääletanuks publik võistlema ilmselt Ervin Lillepea, kelle koos Siiri Känd-Ashileviga esitatud „Tule, õeke“ saavutas ülima populaarsuse.
Hillar Kohv
Ervin Lillepea on välja andnud kolm heliplaati ning loodab, et lähitulevik toob neljandagi. Tänavu oktoobris osaleb ta galakontserdisarjas „Kõik roosid ma kingiksin sulle“.
Ervin Lillepea, kelleks unistasite saada lapsepõlves?
Olen pärit Tallinnast. Nagu paljud väikesed poisid, tahtsin saada autojuhiks, aga läks teisiti.
Õppisin Tallinna 28. 8-klassilises koolis ning Tallinna 32. Keskkoolis, seejärel Eesti Riikliku Filharmoonia Estraadistuudio lauluerialal, Tallinna Pedagoogilises Instituudis, Tallinna Pedagoogilises Seminaris noorsootööd, Tallinna Ülikoolis ja EELK Usuteaduse Instituudis. Koolide nimekiri tuli endalegi üllatuseks pikk. Oman bakalaureuse- ja magistrikraadi.
Laulmise vastu hakkasin huvi tundma juba 7aastaselt.
Milline oli teie esimene laul, mis avalikult raadiost kõlas?
See oli A. Oidi nim. lauluvõistlusele minu enda kirjutatud „Hällilaul“ Ellen Niidu tekstile. Laul pälvis publiku auhinna.
Teie tuntuim laul on ilmselt „Tule, õeke“.
Ka selle laulu kirjutasin Oidi lauluvõistlusele, kus esitasin seda duetis Siiri Känd-Ashileviga. Teksti leidsin ajalehest Sakala, orkestratsiooni kirjutas Kustas Kikerpuu. Lisaks mulle ja Siirile aitasid laulu esitada ansambel Levimo Kustas Kikerpuu juhatusel ning ansambel Laine. Ka see lugu pälvis publiku auhinna.
Meenutage palun mõnd põnevat seika oma senistest esinemistest?
Igasuguseid juhtumisi ja seiku, nii põnevaid kui naljakaid, on ikka olnud, eriti veel, kui oled läbi aegade koos töötanud paljude muusikute, näitlejate, sõnakunstnike ja humoristidega. Aga üht humoristlikku seika meenutaksin ühelt enda kontserdilt kümmekond aastat tagasi ühes hooldekodus. Laulsin siis ilma mikrofoni ja võimenduseta, kitarri saatel. Olin saanud esitada avalaulu, kui üks väga soliidne ja juba aastates daam esimesest reast pöördus viisakalt minu poole, öeldes: „Noormees, olge hea ja keerake see raadio natukene vaiksemaks, vähe vali on.“
Milliseid ameteid olete pidanud?
Olen olnud orkestrant, Eesti Riikliku Filharmoonia artist, AS Meelejahutaja tegevdirektor, kultuuriasutuse juht ja ettevõtja kultuurialal.
Kui palju laule teie repertuaaris on?
Laulud kirjutan põhiliselt ise. Ma pole neid kokku lugenud, sest neid on väga palju, omaloomingut on juba 100 laulu ringis või rohkemgi. Lisaks veel spetsiaalselt estraadi- ja huumorietenduste jaoks kirjutatud laulud ning lasteetenduste laulud.
Millistes ansamblites olete soleerinud?
Ansamblites Raster, Defitsiit ja Remark. Praegu tegutsen koos ansambliga Nonstop. Teen koostööd ka oma õe bändiga.
Millal ja kus võib teid esinemas näha?
Suurematest kontsertidest, kus osalen, nimetaksin Valga, Pärnu, Tartu ja Võru kontserdisaalides toimuvat oktoobrikuist galakonserdisarja ,,Kõik roosid ma kingiksin sulle“.
Millist muusikat ise kuulate?
Mul ei ole lemmikuid, sest häid muusikuid ja lauljaid oli ja on nii palju, et raske oleks eelistusi teha. Aga noorusaja lemmikuteks olid ansamblid Abba ja Smokie, samuti Deep Purple ja Led Zeppelin. Ma ei ole kunagi olnud eriti suur muusikakuulaja, võib-olla sellepärast, et pea 40 aastat on muusika olnud minu töö ning laulmine igapäevane leib. Pean nentima, et minu muusikaline maitse on erinevate muusikastiilide osas suhteliselt paindlik.
Huvialad?
Oli sport, nüüd on vaid tugitoolisport TV vahendusel. Meeleldi vaatan kergejõustikku, poksi ja jalgpalli.
Teie perekond?
Abikaasa, kolm last – poeg ja kaks tütart – ning neli lapselast.
Kas teil on midagi ka südamel, mida sooviksite ära öelda?
Meil on kitsaskohti eetikas ja suhtlusvaldkonnas. Peaks olema rohkem inimestevahelist empaatiat, viisakust ja osavõtlikkust ning oskust teist kuulata – ühesõnaga rohkem armastust ja üksmeelt.
Foto: Hillar Kohv
