Aeglane ajavinüül ajab aju krussi
Filmi „Aja piir“ reklaamitakse kui uimastavat ajareisi kujutavat ulmeõudust. Uinutav on see tõesti, ulmet on seal ka, aga kui keegi loodab näha õudust, siis sellelaadset hirmu, mis paneks küüsi närima ja võpatama, ei leia.
Margit Adorf
„Aja piir“ on väga aeglane film, üdini veniv ja näib, et selle venivuse rõhutamine on autoreil ka plaanis olnud. Linateos on ühtlaselt hämar, pruuni tonaalsusega, muusika on samuti pigem veniv, puudu pole ka vana hea Caude Debussy.
Selles valguses võib pidada üsna huvitavaks filmi näitlejate valik. Peategelasteks on kaks kiirabi parameedikut, Steve ja Dennis. Steve’i kehastab Anthony Mackie, keda ulmehuviline on kindlasti näinud Netflixi sarjas „Altered Carbon“, kus ta mängis üht võtmetegelast Takeshi Kovacit. Dennise rollis aga on Jamie Dornan, kes kogus kuulsust „Viiekümne halli varjundi“ filmides.
Mehed teevad ka seekord normaalsed rollid, aga nagu öeldud, kõik on jube aeglane ja veniv ning selles filmis tundub, et niisugusel tasemel näitlejate kasutamine on pigem nende ande raiskamine. Tegelased on üsna lamedad, nii nagu alustavad, nii ka lõpetavad, mingit erilist muutumist või arengut ei toimu ja nii näitleja kui vaataja seisukohalt on see pigem halb.
Märulit ega ägedat pinget ei tasu samuti oodata. Kui seda kuidagi klassifitseerida, siis ütleks, et tegemist on indie-ulmega, eksistentsiaal-filosoofilise mõtisklusega. Vaevalt küll, et see kedagi kuidagi äratab või raputab. Aga sellegipoolest võib arvata, et on neidki, kellele just niisugune ulme rohkem istub kui mingi kärts ja pauk.
Maailmalõppu linaloos ei näe. Kui, siis inimeste isiklikku, sisemist maailmalõppu. Ajarännakud on, ajamasinat mitte. Kuidas see ajarännak võimalikuks saab, seda ei selgitata. Üldse jääb üsna palju lahtisi otsi ripakile, aga üldmuljet see väga ei sega.
Parameedikud hakkavad saama kutseid narkomaanide juurde, kellel on imelikke vigastusi või kes on lausa kummaliselt oma otsa leidnud. Tasapisi selgub, et nad kõik on võtnud üht narkootilist ainet, mis kutsub reaalselt esile inimese nihkumise ajas. Kui kaob ühe peategelase tütar, siis läheb ka film rohkem süvitsi selle ajarännaku sisse.
Loo autoriks on Justin Benson, kes on ka filmi üks režissööre. Kui teile „Aja piir“ meeldib, siis tasub välja otsida ka tema kolm varasemat filmi, mis on kõik üsna samas võtmes, aeglase tempoga ja müstiliste elementidega, sisaldades palju mõtisklevat dialoogi. Igal juhul on Bensonil oma kindel käekiri ja seda võib pidada looja puhul suureks plussiks. Ta on selgelt omanäoline.
Näiteks Rakveres on filmi seansid reedel ja laupäeval, kuid kas seda tasub kinno vaatama minna? Ma arvan, et kui seda üldse vaadata, siis pigem kinos suurel ekraanil, imeb paremini endasse ja ei lase vahepeal pausile panna. Halb film see kindlasti ei ole, aga sama kindlasti võib öelda, et mitte igale maitsele. See kas läheb teile korda ja meeldib väga või tekitab tahtmise juba üsna alguses saalist välja jalutada.
Mind paneb veidi imestama, et linateos on märgitud alla 16-aastastele ebasobivaks. Mingi lastekas see tõesti ei ole, aga minu hinnangul pole seal ka midagi niisugust, mida tuleks varjata näiteks 14–15-aastaste silme eest. Teismelistel on seda filmi vaadates vast lihtsalt liiga igav. Hullu vägivalda, raju seksi või alastust ega ropendamist loost ei leia. Vahest vaid narkootikumide teema, aga seegi on ju pigem eemalepeletavas võtmes.
Kui lähete seda vaatama teadmisega, et teid ootab pigem aeglane ulme, ega looda näha erutavat märulit, siis on lootust, et film meeldib. Eriefekte veidike ikka leidub ja need on hästi õnnestunud. Pigem on see lugu tõesti rännak inimmeele sisekosmoses, mediteeriv müsteerium.
Dennis (Jamie Dornan) ja Steve (Anthony Mackie) on parameedikud, kes maadlevad oma sisemiste deemonitega ja püüavad mõista aja kulgu. Foto: pressimaterjalid
