Tšehhi saadab Oscarit jahtima „Šarlatani“
„Šarlatan“ räägib tõsieluainetel põhineva loo ravitseja Jan Mikolášekist, kes pärast sõda fabritseeritud süüdistuste tõttu arreteeriti ja hiljem hukati.
Margit Adorf
Film oli paari seansi jagu ka möödunud PÖFF-i kavas, nii et kui te juhtusite seda nägema ja tekkis tunne, et võiks kellelegi soovitada, või ise uuesti vaadata, siis nüüd on see võimalus. Mina isiklikult seda linateost mitu korda vaadata ei soovi, küll aga võin öelda, et see on huvitav eluloofilm, nii mõnegi üllatavalt pöördelise käiguga.
Filmi suurimaks plussiks minu silmis on see, et peategelasest ei üritata maalida läbini õilishinge, veatuna hukkunud märtrit, vaid julgetakse esile tuua ka tema tooremad ja alatumad murdepunktid. Üldjoontes suhtuvad linaloo autorid peategelasse siiski suure respektiga ja teda kehastav Ivan Trojan maalib oma rolliesitusega Mikolášekist sümpaatse kuju, kellele on kerge kaasa elada ja kaasa tunda.
Kes oli Jan Mikolášek? Ta elas aastail 1889–1973, sündis aedniku pojana ja õppis hiljem taimeteadust, tundis hästi ravimtaimi, kuid tal oli ka teatud sensitiivseid jooni. Filmis sellele vihjatakse, kuid pole põhiteemaks. See, millega ta kuulsaks sai, oli uriini pealt diagnoosimine.
Rahvas käis tema juures, pissipudelikesed näpus, Mikolášek uuris uriini ja tegi selle põhjal otsuse. Raviks määras ta ravimtaimi, ekstreemsemad juhud saatis tavameditsiini arstide juurde.
Uriinilugemise meetodit ei leiutanud Mikolášek siiski ise, seda käis ta õpipoisina harjutamas ravitseja Josefa Mühlbacherová juures.
Jan Mikolášeki ravimeetod oli kuulus üle riigi ja tal oli palju kliente ka eliidi ning riigivalitsejate hulgas. Tema juurest sai sõna otseses mõttes abi nii kerjus kui president. Pärast Tšehhi presidendi Antonín Zápotocký surma 1957. aastal poliitilised tuuled riigis muutusid ja Mikolášeki elu muutus kibedaks. Sellest punktist film vaataja jaoks algabki, peategelase eluloo saame teada läbi tema meenutuste, samal ajal aga on ravitseja ise vanglas uurimise all.
Jan Mikolášek suri 84-aastasena. Vangis viibis ta viis aastat, kogu tema vara konfiskeeriti ja elu viimased aastad veetis ta vaesuses. Vanglast vabanenuna ta enam endises mahus ravitsemisega ei tegelenud ja pidi elama endiste sõprade armust. Kuni oma surmani elas ta Prahas koos arstist sõbra Karel Urbánekiga. Teadaolevalt jõudis Mikolášek oma eluajal ravitseda 5,5 miljonit patsienti.
Kuigi filmi pealkiri viitab, nagu tegemist oleks petisega, siis rahva seas Mikolášekki šarlataniks ei peetud, tema ukse taga lookles pikk abivajajate rivi ja eks võib arvata, et paljud neist abi ka said, sest teame ju eestlastenagi, et ravimtaimedega on võimalik haigusi ravida. Imesid Mikolášek siiski ei teinud ja ka film seisab kahe jalaga maa peal, müstikasse ei kalduta.
1956. aastal ilmus sotsioloog Čeněk Adameci sulest mahukas uurimus „Šarlatanid eile ja täna“ („Šarlatáni včera a dnes“), kus kirjeldati ka Jan Mikolášekit, kuid kuna toona oli ta veel poliitikute soosingus, siis raamatus sai uriiniravitseja nimeks Jaroslav Cyrílek. Elulooraamat Jan Mikolášekist ilmus Tšehhis 2020. aasta augustis, üsna samal ajal filmi esilinastusega.
Linaloos on Mikolášeki abiliseks ja ka sekspartneriks Frantisek Palko (Juraj Loj kehastuses). Leidub ka mitmeid alastistseene, nii et konservatiivne vaataja olgu selles suhtes hoiatatud. Ka muidu nõrganärvilisi peab hoiatama – filmis on mitu stseeni, kus kujutatakse loomadevastast vägivalda. See ei ole kindlasti linateos, mida võiksid vaadata lapsed ja see ei ole kindlasti mingi meelelahutuslik kerge vaatamine.
Stsenaariumi on filmile kirjutanud tšehhi kirjanik ja stsenarist Marek Epstein, režissööriks Agnieszka Holland. Mõlemad on tšehhi kinos tuntud tegijad. Agnieszka Holland on ka varem kandideerinud Oscarile, 1992. aastal parima adapteeritud stsenaariumiga ning ta on Berliini filmifestivalil võitnud Hõbekaru filmiga „Pokot“.
„Šarlatan“ on filmina samaaegselt helge ja raskemeelne. Selles on pidevalt kahe poole võitlus, rebenemine. Seda emotsiooni toonitab ka mõnevõrra närvesööv viiulikääks muusikalise poole pealt, kuid samas see siiski süvendab filmi atmosfääri ja ei muutu liiga häirivaks. Linateos on palju mitmekihilisem kui lihtsalt ühe ravitseja pissimeetodi fenomeni kajastamine. Vaataja peab sellele filmile ka ise kaasa mõtlema, midagi hõbekandikul ette ei serveerita.
Kogu sündmustikku varjutab teine maailmasõda ja painav kommunistlik režiim, viimase puhul olin mina naiivselt arvanud, et Tšehhis asi nii hull ei olnud. Aga mida mina ka tean, mäletan lapsepõlvest vaid Tšehhi lõbustusparki ja seda, et sealt sai Pedro nätsu, mis maitses nagu välismaine.
Minge vaadake seda filmi kinos, kui siinne taustainfo teid vähegi asjast huvituma pani ja ära ei hirmutanud. See on suurelt ekraanilt vaatamise film ja lugu, millesse saad paremini süveneda just kinos. Kas „Šarlatanist“ oleks meie Oscari-kandidaadile (Veiko Õunpuu „Viimased“) konkurenti? Väga võimalik. Kaugele maha ei jää see kindlasti.
Rahvaravitseja Jan Mikolášek (vasakul) on filmis kohtu all koos oma assistendi Frantisek Palkoga. Tegelikus elus oli süüdistus leebem kui filmiversioonis. Foto: pressimaterjalid
