On aeg õppida oma lastega äppide kaudu suhtlema
Eesti kooliõpilased on edukad, aga kas ka õnnelikud? Pea aasta tagasi muutus maailm meie ümber ja ootamatust turbulentsist põhjustatud segadus paneb jätkuvalt proovile ka kõige tugevamad hinged. Ehkki võrguühendus ja tehnoloogilised lahendused on üheks võtmeks nii töö- kui koolielu korraldamiseks, jääb sellest sageli siiski vajaka. Millele veel tähelepanu pöörata ja kust lahendusi otsida?
Eelmisel aastal viis Telia koostöös lastekaitse liidu ning haridus- ja noorteametiga läbi laste nõuandva paneeli uuringu mõistmaks, mil moel kohanesid õpilased distantsõppega eriolukorra ajal. Koolinoored on reeglina distantsõppega rahul, ligipääs koolitöödeks vajalikele digivahenditele on väga hea ning positiivsena nähakse nii pikenenud und kui ka mitmekesisemat söömist.
Ometi kasvas ekraani taga veedetud aeg hüppeliselt, iseseisva töö maht suurenes märkimisväärselt ja õppimiseks kulunud tunnid kippusid venima hilisõhtusse välja. Paradoksaalsel kombel kasvatas tehnoloogiline digivabadus meie koolilaste koormust. Võib öelda, et nendel õpilastel, kel oli juba varasemalt kontaktõppes raskusi, kogesid seda eriolukorra ajal veelgi enam.
Turbulentses maailmas, mil pea kõik sektorid pistavad rinda uute väljakutsetega ellujäämise nimel, oleme pidanud absoluutselt kõigega hakkama saada. Peame tegema kummarduse kõigi õpilaste, õpetajate kui lapsevanemate ees, kes on pidanud meie tuleviku nimel kohanema iga päev omamoodi – katsetades ja piire kombates. Oleme selles olukorras üheskoos, aga samas jätkuvalt üksi. Ka uuringust tuli välja, et noored on oma ülesannete ja muredega rohkem omapead.
Sarnasele järeldusele jõudis ka üldist toimetulekut käsitlenud Tallinna ülikooli uuring, mille kohaselt vajas umbes kolmandik peresid ja lapsi suuremat märkamist, toetamist ja täiendavat tuge. Eriti on soovitatud pöörata täiendavat tähelepanu 7.–9. klasside õpilastele. Ühe olulise märksõnana tuli välja ka vajadus suurendada õpetamises ja õppimises tähelepanu planeerimist.
Kui täiskasvanutena oleme harjunud vastutama oma elukäigu eest, siis noored alles õpivad seda. Kas me tahame päriselt, et noored muretseksid hirmu ja teadmatuse tõttu, mismoodi nad selle kõigega ikka hakkama saavad? Või valutaksid südant, kuidas mõjutab kontaktõppe puudumine nende tulevikuplaane? Ja kuidas me seda üldse teame, kui me noortelt endilt ei küsi?
Tööelus on vast igaüks kogenud, et avatus ja suhtlemine lahendab pooled probleemid ja vääritimõistmised. Kolme lapse emana tean liigagi hästi, kui raske on leida iga pereliikme jaoks eraldi aega, et lihtsalt rääkida ja kuulata. Niisama oma muredest keegi mu lastest kahjuks rääkima ei tule. Usun, et seda ei peakski kelleltki ootama ja eeldama. Seda suurem on aga vastutus täiskasvanute õlgadel: kas ma oskan lapsevanemana ära tunda selle hetke, kui ma pean küsima ja toeks olema?
Kahjuks väga sageli ei oska. On peen kunst küsida õigeid küsimusi õigel ajal ja õiges sõnastuses, eriti teismeliselt. Enamgi veel, teha seda ka õigesti – olen viimasel ajal kergendusega avastanud, et olulise jutuajamise algus võib saada palju loomulikuma ja lihtsama tõuke hoopis mõne suhtlusrakenduse aknas.
Ma ei taha siinkohal öelda, et silmast silma suhtlus on oma tähtsust kaotamas. Vastupidi, see on mingis mõttes isegi olulisem kui kunagi varem. Aga digiriigis elamine tähendab seda, et lisandunud on uusi suhtlusvorme. Lisaks õhtusöögijuttudele räägivad lugusid emotikonid, meemid, ajas pidevalt muutuv släng ja kanalid, mis võimaldavad neid visuaalseid lühijutte üksteisega jagada. Tagasiteed enam pole, need tehnoloogilised lahendused on tulnud, et jääda. Mis siis, kui noored tegelikult jagavad meiega oma mõtteid ja tundeid, aga me ei oska neid enam kuulata või märgata?
Tehnoloogia on kahtlemata osa haridusvaldkonna innovatsioonist, aga võib-olla peavad õppima ja kohanema ka lapsevanemad. Täiskasvanute roll on kasvatada meie noortest tublid ja targad tegijad, kes lisaks tippteadmistele on ka empaatilisemad ja hoolivad. Aga noortelt on meil endilgi palju õppida – alustuseks kasvõi seda, mismoodi digimaailmas päriselt üksteisega suhelda.
Sõnadel on võluvõime, rohkemgi kui teinekord arvata oskame. Tuleb välja, et ka meemidel, gifidel ja rakendustel. Kui distantsõpe hetkel silmast silma suhtlemist ei soodusta, on selleks ka digitaalsed lahendused – alustades mistahes videokoosoleku platvormist kuni koostöös noortega välja töötatud turvalise ja struktureeritud suhtlusrakenduseni Clanbeat, rääkimata juba aastaid kasutuses olnud sotsiaalmeedia kanalitest. Haridusinnovatsioon algab seega meist endist – kui me astume ise esimese sammu noortele lähemale.
Mis oleks, kui ootamatult jätkuvalt digikultuuriaastal pöörame erilist tähelepanu omaenda suhtluskultuuri arendamisele ja noortega äppides suhtlemisele ja leiame lisaks sõnadele ka muid visuaalseid võimalusi oma küsimuste või mõtete väljendamiseks?
Elo Võrk,
Telia Eesti toetustegevuste juht
Elo Võrk. Foto: Jake Farra
