1828: toimus Schuberti esimene ja viimane kontsert

Täna 193 aastat tagasi, 26. märtsil 1828. aastal andis Austria helilooja Franz Schubert oma ainsa avaliku autorikontserdi, millel oli suur menu ja mis päädis heliloojale kopsaka honorariga. Aga juba sama aasta lõpus helilooja suri.

Allan Espenberg

Franz Schubert (1797–1828) oli kuulus helilooja, kelle loomingu hulka kuuluvad 8 sümfooniat, paarkümmend ooperit, 600 soololaulu, suur hulk klaveri- ja kammermuusikat ehk kokku enam kui tuhat muusikateost. Schubert elas ligi poole vähem kui tema kaasaegne, teine kuulus helilooja Ludwig van Beethoven (1770–1827), kuid suri temast poolteist aastat hiljem.

Andekas juba lapsepõlves

Viini eeslinnas 31. jaanuaril 1797. aastal sündinud Franz Peter Schuberti musikaalsus ilmnes juba varajases nooruses. Esimesed muusikatunnid sai ta omaenda kodus, kus viiulimängu õpetas poisile isa, aga klaverit vanem vend. Kuna tulevasel heliloojal oli suurepärane lauluhääl, siis 11-aastasena võeti ta Viini õukonnakapelli solistiks.

Seejärel sai noor Franz muusikalist haridust kompositsiooni ja kontrapunkti alal kuulsa helilooja Antonio Salieri (1750–1825) käe all. Heliloomingut hakkas Schubert looma aga juba teismelisena. On teada, et 13–16-aastasena kirjutas ta mitu laulu ja klaveripala ning sümfoonia ja ooperi. Kui seejärel algas tal häälemurre, siis heideti ta koorist välja.

Tõeline kunsti- ja loominguelu algas siis, kui Schubert tutvus baritonist ooperilaulja Johann Michael Vogliga, kellest sai lisaks tihedale koostööle ka Franzi sõber. Vogl esitas algaja helilooja mitmeid teoseid, mis said seeläbi üsna populaarseks. Aga esimest tõsisemat edu sai noor helilooja tunda oma loodud muusikaga Goethe ballaadile „Metshaldjas“ (Erlkönig). Selle kompositsiooni pani Schubert kirja ühe päevaga 1815. aastal, kuid esitati seda esmakordselt alles kuus aastat hiljem.

Elamiseks ja tööks ei jätkunud raha

Vaatamata erakordsele andele oli Schuberti kogu elu tegelikult üheks suureks piinaks ja võitluseks, sest tal ei jätkunud raha isegi oma elementaarsetele vajadustele. Kuna kirjastajad ei tahtnud tema loomingut trükis avaldada, siis tekkisid Schubertil rahalised raskused, mistõttu ta siirdus 1818. aastal näiteks krahv Johann Carl Esterházy teenistusse, et krahvi tütardele muusikat õpetada. Ta oli sunnitud raha teenimiseks andma muusikatunde, millega ta tegelikult tegelda ei tahtnud ja mis kammitsesid teda. Kõigele vaatamata ei paranenud tema materiaalne olukord ka tundide andmisega. Schubert elas nii vaeselt, et mõnikord polnud tal raha isegi noodipaberi ostmiseks.

Seejärel tutvus Schubert mitme muusiku ja muusikakriitikuga ning sai nendega ka sõbraks, mistõttu mehed toetasid noort heliloojat rahaliselt, et ta saaks luua veelgi paremaid teoseid ja neid ka avaldada. Muusikat lõi Schubert paljude kuulsate kirjanike – Schilleri, Goethe, Heine, Kotzebue, Grillparzeri ja teiste sõnadele. Tema kumiiriks oli seejuures Goethe ja kuigi helilooja püüdis kirjanikuga isiklikult kohtuda, ei olnud tal õnne. 1818. aastal, kui noormees oli kõigest 20-aastane, ilmus trükis Schuberti esimene kompositsioon.

Schuberti loomingu uurijad on märkinud, et tegu oli julge ja originaalse heliloojaga, kes ei kopeerinud Beethovenit, vaid valis oma tee ning lõi huvitavaid ja ainulaadseid muusikateoseid. Eriti kõrgelt on hinnatud Schuberti kaheksandat ehk „Lõpetamata sümfooniat“, mis avastati juhuslikult alles pärast helilooja surma. Ungari helilooja Ferenc Liszt on Schuberti kohta kunagi öelnud, et kõik, mida ta puudutas, muutus lauluks. Veel nimetas Liszt Schubertit kõigi aegade kõige poeetilisemaks heliloojaks.

Helilooja talenti hakati tunnustama alles 1823. aastal, kui Schubert valiti Steiermargi ja Linzi muusikaühingute auliikmeks. Schubert kandideeris ka õukonna kapellmeistriks, kuid lõpuks sai selle ametikoha endale tema sõber Vogl. Schubert oli väga paikse eluviisiga mees: suurema osa oma elust veetis ta Viinis ja vaid aeg-ajalt elas ajutiselt teistes paikades ning välismaal ei meeldinud talle üldse käia.

Helilooja ainus avalik kontsert

Schubertile ei meeldinud esineda suurte seltskondade ees. Aga 26. märtsil 1828. aastal andis Franz Schubert oma esimese ja viimase avaliku kontserdi, mis toimus Viini muusikasõprade ühingu kohvikus. Kontserdi toimumisaeg polnud valitud juhuslikult, sest täpselt aasta varem ehk 26. märtsil 1827. aastal oli Viinis surnud Ludwig van Beethoven.

Ülevaated sellest kontserdist ilmusid kaugemate linnade – Leipzigi, Dresdeni ja Berliini ajalehtedes, kuid kummalisel kombel jäi see Viini ajakirjanduses peaaegu üldse märkimata. Sellel oli kaks põhjust, Schubertil lihtsalt ei vedanud. Paar päeva varem oli Viinis andnud Beethoveni mälestuseks kontserdi tuntud helilooja ja tšellist Joseph Linke ning ajaleheruum läks selle ürituse tutvustamiseks. Kõigele lisaks viibis samal ajal Viinis Itaalia muusik Niccolò Paganini, kelle kontsert toimus kolm päeva hiljem, 29. märtsil. Linke ja Paganini tõttu jäigi Schuberti musitseerimise kajastamine ajakirjanduses mõnevõrra tähelepandamatuks.

Siiski võttis publik Schuberti kontserdi hästi vastu ja helilooja teenis selle eest 800 floriini. Alates sellest kontserdist hakati Schuberti loomingusse juba tunduvalt paremini suhtuma, kuid tõeliselt hakati seda hindama alles pärast helilooja surma. Viini kontserdi järel trükiti ära paljud tema laulud ja klaveripalad, aga esinemisest saadud honorari eest ostis Schubert endale esimese isikliku klaveri.

Seda klaverit ei saanud helilooja kuigi kaua kasutada, sest juba 19. novembril 1828. aastal suri ta pärast kahenädalast palavikku Viinis kõhutüüfusesse. Geniaalne helilooja ei olnud veel 32-aastanegi. Kuigi Schubert oli palunud end matta Beethoveni kõrvale, siis finantsilistel põhjustel ei saanud perekond seda palvet rahuldada. Kuid aastakümned hiljem sai Schubert siiski selle, mida tahtis: tema säilmed maeti 1888. aastal ümber ja nüüdsest puhkavad Beethoven ja Schubert kõrvuti.