Tõsine muinasjutt usaldusest ja reetmisest
„Raya ja viimane lohe“ on kinodes uus Disney animafilm, mis ei ole oma olemuselt naljafilm. Siin on taga tõsine klassikalises stiilis muinasjutt, mis on kohati hirmutavgi.
Margit Adorf
Tavaliselt on uuema aja multifilmid kõik ikka selle suunaga, et neid võib liigitada märulikomöödia lahtrisse. Need on meelelahutuslikud, naljakad, natuke on tagaajamist, kärtsu ja mürtsu, aga peamiselt ikkagi mõeldud rõõmsalt meelt lahutama.
Kui olete aga muinasjutte lugenud, siis need on harilikult palju tõsisemad, kohati vägagi karmid, nendes on alatut reetmist, kurjust, häda ja viletsust. „Raya ja viimane lohe“ püüab balansseerida meelelahutusliku ja klassikalise muinasjutu piirimail. Võib öelda, et see on sõbralikus võtmes, tõsine ja mõtlemapanev lugu. Kui tahate lihtsalt kõhutäie naerda saada, siis see ei ole päris õige valik.
Nagu ikka animafilmide puhul, siis mina käisin seda vaatamas koos tütrega, kes on praegu 7-aastane. Disney telekanali tellijad on küll juba saanud filmi ka tele kaudu vaadata, aga me tahtsime seda näha eestikeelsena ja suurel kinolinal. Minu laps teatas, et talle meeldis Raya multifilm rohkem kui nädal varem nähtud Kruudid. Mulle jälle meeldis teistpidi, Rayat vaadates tuli kohati kerge haigutus peale.
See ei tähenda siiski seda, et Raya olekski päriselt kuidagi kehvem film, lihtsalt nii ongi, et laste jaoks on see huvitav, elevust tekitav, põnev, kaasahaarav. Aga täiskasvanuile ei ole selles loos kuigi palju tähelepanu pööratud, nii et lapsevanemal võib tõesti selle filmi puhul vahepeal mõte kuskile uitama minna ja tekib tahtmine salaja kella vaadata. Sest on neid sarnaseid muinasjutte ju elu jooksul juba kuuldud-nähtud küll. See pole sisult väga uudne lugu muinasjutte lugenud täiskasvanu jaoks.
Lühidalt on asi selles, et maailmas on valla pääsenud kurjuse jõud. Inimeste ahnus, kadedus on põhjustanud selle, et maa pealt on pühitud lohede sugu. Alles on jäänud veel väike killuke kadunud maailmast – taevasinine lohekivi, mis aitab pinna all hiilivat kurjust vaos hoida.
Raya isa on Südameriigi kuningas ja ta soovib killustunud rahvast taas ühendada. Hea tahte märgiks korraldatud õhtusöögi ajal aga kasutab Kihva hõimupealiku tütar Raya usaldust ära, reedab ta ning südamekivi puruneb. Kurjus võimutseb taas, Raya isa muutub halliks kivikujuks, nagu ka kõik teised inimesed, keda kurjuseudu puudutab.
Nüüd läheb Raya otsima südamekivi tükke ja viimast lohet. Lohe ta ka leiab ja seiklus viib neid läbi erinevate riikide ja katsumuste õnneliku lõpu poole. Enne finišisse jõudmist aga tuleb ära käia ka kuristikus, sest näib, et reetmine siiski kordub. Pinget kruvitakse ikka üsna lõpuni välja.
Visuaalselt on Raya ja lohede maailm väga kaunis ja muinasjutuline, lohe aga tõesti väga sõbralik ja nunnu, mitte midagi hirmsat (nagu mina mäletan vanast hiina muinasjuttude raamatust). Lugu on segu erinevatest kultuuridest ja peakangelaseks tüdruk. Ka tema vastane, Kihva klanni reetur, on naissõdalane. Nii et selles suhtes vägagi feministlik film, naised ruulivad nii hea kui kurja poolel.
Mingeid erilisi meeldejäävaid laule linateoses ei ole, see ei ole muusikafilm nagu näiteks Frozen. Kuuleb muusikat ja laule, aga mitte väga ohtralt. Muusika on siin pigem toetavaks taustaks, mitte eesmärk omaette.
Filmi põhisõnum on, et sõprus ja armastus võidavad. Ja et üheskoos saab üle kõikidest takistustest, kui on soovi ja usaldus teineteise vastu. Film on üllas, ilus, armas. Tagaajamist ja kaklust leidub kuhjaga, nalja saab veidike ka. Kokkuvõttes võib öelda, et kvaliteetne meelelahutus, pakub midagi enamat kui lihtsalt rusikaga makku või pannkook näkku nalju.
Raya ja viimane lohe Sisu päästavad maailma. Foto: pressimaterjalid
