1673: lahingumöllus langes d’Artagnan

Täna 348 aastat tagasi, 25. juunil 1673. aastal hukkus sõjatandril umbes 60-aastaselt krahv Charles de Batz-Castelmore, keda peetakse Alexandre Dumas’ kuulsa musketäriromaani peategelase d’Artagnani prototüübiks.

Allan Espenberg

Prantsuse kirjanik Alexandre Dumas vanem (1802–1870) on paljude inimeste üks lemmikkirjanikke ning seda eeskätt seepärast, et tema sulest on ilmunud mitu põnevat ajaloolist seiklusromaani. Sellised teosed nagu „Krahv Monte-Cristo“, „Krahvinna de Monsoreau“, „Kuninganna Margot“ ja „Must tulp“ on saavutanud maailmakuulsuse.

Kõige rohkem teatakse kirjanikku aga siiski tema romaani „Kolm musketäri“ („Les Trois Mousquetaires“) järgi, mis ilmus esmakordselt 1844. aastal järjejutuna Pariisi ajalehes Le Siècle. Kokku kuulub musketärisarja viis raamatut: „Kolme musketäri“ järjelugudeks on „Kakskümmend aastat hiljem” („Vingt ans après“, 1845) ja kolmeosaline „Vikont de Bragelonne ehk Kümme aastat hiljem“ („Le vicomte de Bragelonne ou dix ans plus tard“, 1848–50).

Romaani „Kolm musketäri“ tegevustik keerleb musketäride Athose, Porthose ja Aramise ning maalt pärit noormusketäri d’Artagnani ümber. Tegevusajaks on 1620. aastad, kui Prantsusmaad valitsesid kuningas Louis XIII ja kardinal Richelieu. D’Artagnan koos oma sõpradega teeb läbi mitmesuguseid seiklusi ja satub erinevatesse sekeldustesse ning nelja musketäri deviisiks on „Üks kõigi ja kõik ühe eest“.

D’Artagnanist kirjutas esimesena Courtilz

Oma raamatu eessõnas kirjutas Dumas, et romaani aluseks oli Prantsusmaa rahvusraamatukogust avastatud mingid memuaarid. Hiljem selgus, et inspiratsiooniallikaks olid olnud „Kuninglike musketäride esimese kompanii kaptenleitnandi härra d’Artagnani mälestused“. Tõsi, raamatut polnud kirjutanud d’Artagnan ise, vaid kirjanik Gatien de Courtilz de Sandras (1644–1712), kes avaldas selle 1700. aastal Kölnis. Dumas laenutas selle raamatu Marseille’ munitsipaalraamatukogust ja ei tagastanud seda, mida kinnitavad arvukad nõudekirjad raamatukogult. Nii saab väita, et d’Artagnani kuju lõi Courtilz ja Dumas kirjutas reaalse isiku sisse oma romaanisarja.

Charles de Batz de Castelmore ehk krahv d’Artagnan jõudis ajalukku vähemalt kolmel korral. Esmalt reaalse aadlikuna Gaskoonia provintsist, seejärel tema nimel kirjutatud memuaarides ja lõpuks talle suure kuulsuse toonud Dumas’ triloogias.

Charles de Batz de Castelmore’i sünniaeg pole teada. Mõned ajaloolased paigutavad selle sündmuse ajavahemikku 1611–1615, teised viitavad aastatele 1620–1623. See tähendab, et kui Buckinghami hertsog viis kuninganna teemantripatsid Inglismaale, siis kakles teismeline Charles alles oma eakaaslastega, mitte ei võidelnud kardinali kaardiväelastega.

Ajaloolane Jean-Christian Petitfils on kirjutanud: „Kui olla täiesti täpne, siis ei tohiks öelda mitte d’Artagnan, vaid Artagnan või Artaignan või vähemalt panna perekonnanime ette mõni tiitel: Chevalier või Monsieur d’Artagnan.“ Esimene dokument, milles Charles d’Artagnani mainitakse, on dateeritud 10. märtsiga 1633. Kuid mida tegi d’Artagnan sellest ajast ehk hetkest, kui ta sisenes musketäride seltskonda, kuni aastani 1646, pole midagi teada.

Alguses tegi Charles de Batz karjääri kardinal Mazarini kullerina ja täitis kuningas Louis XIV kõige salajasemaid ülesandeid. Juba 1658. aastal nimetati d’Artagnan kuninga musketäride väeüksuse asekomandöriks ja pärast mitme delikaatse ülesande edukat täitmist sai temast kuninga usaldusalune ning dokumentides hakati teda nimetama krahv d’Artagnaniks. Aga 1667. aastal ülendati ta musketäride kaptenleitnandiks ja 1672. aastal välimarssaliks. D’Artagnan tapeti Maastrichti linna piiramisel Madalmaades 25. juunil 1673. aastal, kui ta olevat saanud kuuli pähe.

Kes oli d’Artagnani abikaasa

1659. aastal sai d’Artagnani abikaasaks ülirikas Anne-Charlotte Boyer de Chanlecy, kelle isa oli maa-aadlik ja parun. Varem oli Anne-Charlotte olnud abielus aadliku Jean-Elenor de Damas’ga ja sellest abielust lapsi ei sündinud. Anne-Charlotte’i isa oli pärast surma jätnud oma arvukad valdused provintsides tütrele, kellele kuulus veel palju sula- ja rendiraha ning lossi üliväärtuslik sisustus ja mööbel. Gaskooniast pärit noor mees, kellel polnud hinge taga punast krossigi, ei osanud sellist soodsat partiid isegi unes ette näha.

Lisaks jõukusele oli noor leskproua ka omapäraselt kaunis. Naise kohta on säilinud järgmine kirjeldus: „Ta oli noor, kuid tema näos oli näha möödumatu kurbuse jälgi. Tema sügavad mustad silmad olid pisaratest tuhmunud ja ühtlane matt kahvatus täitis tervet tema nägu. Sellele vaatamata oli ta ilus, kuid pigem oli see elegantsuse ilu kui välimuse ilu.“

Abieluleping d’Artagnani ja Anne-Charlotte’i vahel allkirjastati 5. märtsil 1659. aastal. Selle kohaselt loodi abikaasade ühisomand kogu sissetulekule ja ühiselt omandatud kinnisvarale, mis jättis suured valdused kapten Damas’ lese täielikku omandusse. Ettenägelik proua d’Artagnan nõudis lepingu lisas, et ühine abieluline varandus ei tohiks sõltuda enne abiellumist võetud võlgadest. Abiellunuid tuli õnnitlema väga vähe inimesi ja needki olid pruudi poolt. Peigmehele ei tulnud kätt suruma isegi tema vennad ega onu, kuninglik leitnant Henri de Montesquiou.

On rõhutatud, et armastusest polnud selles abielus lõhnagi. Lesestunud proua de Chanlecy soovis tegelikult kolkaprovintsist lahkuda ja uuesti seada end sisse kõrgseltskonnas. Musketär aga ei saanud lõpmatuseni jätkata oma poissmeheelu ning tänu abiellumisele omandas teatud osa leskproua varandusest ja saavutas ka soodsa positsiooni ühiskonnas. Arhiividokumentidest saab veel teada, et d’Artagnani abikaasa oli kättemaksuhimuline, kohtuvaidlustele kalduv ja alati oma õigust taga ajav naine.

Paaril oli kaks poega. Esimene sündis 1660. aasta alguses, teine 1661. aasta juulis. Pole teada, mis põhjusel, kuid d’Artagnani lapsed ristiti alles 1674. aastal pärast tema surma. Kõigi andmete kohaselt tülitsesid abikaasad üsna tihti. Paruni tütrele polnud meeltmööda gaskoonlase rändav eluviis ja priiskamine. Oli vägagi tõenäoline, et musketär tundis suurt huvi ka võõraste naiste vastu.