Hobiaednik saab botaanikaaiast põnevaid ideid

Hobiaednik võiks suvel läbi astuda Tallinna Botaanikaaiast. Eriti veel siis, kui plaanis koduaia kiviktaimla uuendamine või soov aeda mõni uus ja huvitav puu istutada. Botaanikaaia teadus- ja arendusosakonna metoodik Urmas Laansoo (fotol) soovitab rohenäppudel aeda istutada näiteks võlupuu ning rohkem kasvatada magnooliaid ja pereõunapuid.

Kaire Kenk

Botaanikaaias on käimas suured ehitustööd. Hiljuti avati uuendatud palmimaja. Samuti saab värske ilme botaanikaaia mägiaed. „Varem nimetasime seda alpinaariumiks, nüüd mägiaiaks,“ tähendas Laansoo. Esimesed vahemerelised taimed on seal juba mulda pandud.

Mägiaed näeb ka poolenisti täis istutatuna pilkupüüdev välja. Amfiteatri-kujuline, keskel sügav paisutatud tiik. Taimi uudistama pääseb ka ratastooliga, saab pinkidel istuda ja kasvõi piknikku pidada. Rohenäpp näeb oma silmaga, milliseid taimi sobib istutada päikese kätte, milliseid varjulisemasse aianurka.

Mägiaia ühed suurimad juunikuised pilgupüüdjad on jumalatelilled (Dodecatheon), alpikanni sugulased. Koduaias on jumalatelill pikaealine ja vähenõudlik taim, eelistab päiksepaistelist ja savika mullaga kasvukohta. Jumalatelille paljundatakse seemnetega või puhmiku jagamise teel kevadel või augustis.

Kivirike arvukad liigid ja sordid on Urmas Laansoo sõnul ihaldatuimad kiviktaimla taimed. Juba ainuüksi kivirikest võib kujundada muljetavaldava kiviktaimla. Kivirikud (Saxifraga) moodustavad sageli igihaljaid pehmeid sammalt meenutavaid padjandeid. Nad on asendamatud ka klibuse mullaga peenardes. Õitsemise ajal on kivirikud üleni kaetud õitega. Nende paljundamine on lihtne – peale õitsemist kaevatakse taim mullast välja, jagatakse väiksemateks osadeks ja istutatakse uuele kohale. Peale istutamist on alati hea taime kasta, et tekiks juurte ja mulla vahel tihe kontakt.

Tihedaid kauneid halle, hõbedasi või rohelisi „siilipadjandeid“ moodustavaid nelgiliike (Dianthus) on samuti palju. Tihti kasvavad nad kiviktaimlates omasoodu isekülvist hakanuina ja mitte keegi ei tea ega mäleta nende täpset nime. Vahel polegi see määratav, sest nelgid hübridiseeruvad kergesti ja paljudes taimlates võivad kasvada just sellele alale omased uued hübriidid. Hästi teada ja tuntud on pikaealine hall nelk (Dianthus gratianopolitanus) ja lühiealine nurmnelk (D. deltoides) oma mitme sordiga.

Muljetavaldav on botaanikaaia varjulisema osa kiviktaimla taimevalik: trillium, harilik metspipar, talbjas kivirik, kevad-nabaseemik, epdeemium. Laansoo soovitab istutada kaukaasia iminõgest, mis püsib ilusasti peenras ja kasvatab lopsakaid suuri õisi.

Lisaks padjandtaimedele sobivad kiviktaimlasse kõik sibullilled. Nende puhul ei pea asukohale nii väga mõtlema, neid võib panna südamerahuga igale poole. Sibullilled võivad jääda agressiivsete padjandite sisse, sellest ei juhtu midagi halba: nad õitsevad kevadel ära ja siis kaovad.

„Võib-olla peab vaid arvestama nende kõrgusega. Mõni õis kasvab 20 cm kõrgusele, mõni on kõigest 10 cm. Tasub istutada kõrgemad tahapoole, madalamad aga paiguta ettepoole, kus on kitsamad kasvutingimused,“ soovitas Laansoo. „Sibullillede puhul tasub meeles pidada, et mägitaimlates kasvatatakse looduslikke tulpe ehk selliseid, kes on madalad ja keda ei võeta üles. Hollandi kultuurtulpide kasvukohaks jäägu ikka harilikud peenrad.“

Adoonised ja tulbid

Üks esimesi kevadisi rõõmsaid õitsejaid on adoonis. Kevadadoonis (Adonis vernalis) on meil vähe levinud püsilill. Õitsemise alguses on varred madalad, hiljem aga kasvavad kuni 40 cm kõrguseks. Läikivkollaste õite läbimõõt on kuni 8 cm ja need sulguvad õhtul või pilves ilmaga. Kord aeda istutatud adoonis kasvab ja õitseb ühes ja samas paigas paarkümmend aastat. Mida päiksepaistelisem on kasvukoht, seda rikkalikumalt taim õitseb. Paljundada saab adoonist ettevaatliku jagamise ja seemnetega, mis tuleks külvata kohe pärast valmimist juunis. Veelgi harvem kasvatatakse meil heledamate õitega ja varasema õitsemisalgusega volga adoonist. Euroopa aedades on kõige populaarsem amuuri adoonis ja tema sordid.

Lillepeenrasse soovitab Laansoo istutada hoopis uusi sorte: esimest õitsejat, talvist lumekuppu (Eranthis hyemalis) ja musta lumeroosi (Helleborus niger). Kõige varasemad tulbid Kaufmanni tulbi (Tulipa kaufmanniana) sordirühmast suudavad inimesi üllatada varase õitsemisaja ning suurte laialt avatud õite ja erksate värvidega. Kui rohkem tuntud darvinhübriidtulbid õitsemisega alustavad, on Kaufmanni tulpide aeg juba läbi.

Varajased Kaufmanni, Forsteri ja Greigi tulbi sordid võivad ühel kasvukohal ka mitu aastat õitseda. Darvinhübriid-, triumf- ja papagoitulpe ning liht- või täidisõielisi, liiliaõielisi, narmasservalisi tulpe on parem igal aastal pärast maapealse osa kuivamist mullast välja kaevata, varjualuses kuivatada ja septembris tagasi istutada. Haiguste vältimiseks on parem valida tulbile selline koht või peenar, kus neid viimastel aastatel kasvatatud ei ole.

Prantsusmaa rahvuslilled iirised

Muljetavaldav on ka Tallinna Botaanikaaia iiriste kollektsioon. Iiriste ekspositsioonis ehk iridaariumis õitseb juunikuus 160 sorti aediiriseid (Iris x germanica). „Muide, aediirise stiliseeritud õis on Prantsusmaa rahvuslilleks. Kolm õielehte sümboliseerivad tarkust, vaprust ja usku,“ jutustas Laansoo. Enamikul liikidel on maa sees risoom, kuid on ka sibulaga liike. Varakevadel pärast lume sulamist alustavad õitsemist eredavärvilised madalad sibuliirised. Vahel käsitletakse neid omaette võrkiirise (Iridodictyum) perekonnas. Mais alustavad õitsemist madalamad kääbusiirised. Juunis õitsevad kõrgekasvulised aediirise ja keskmise kõrgusega vahelmise iirise sordid.

„Aediirisele valige aias päikeseküllane ja soe kasvukoht. Iiris kasvab meelsasti ka maja lõunapoolse seina ääres, kus paljudele teistele taimedele liigse kuumuse ja kuivuse tõttu kasvada ei meeldi. Iiris vajab viljakat, kuid mitte värske sõnnikuga pinnast. Väga hästi sobib iirisepeenrasse umbrohujuurteta kompostmuld või hästi kõdunenud hobusesõnnik,“ soovitas Laansoo.

Risoomi istutamisel on oluline, et lehekodarik jääks põhja poole ja risoom lõuna poole. Siis pole vaja karta, et risoom läheb mädanema. Mida rohkem saab iiriserisoom päikest ja õhku, seda paremini taim õitseb. Risoomi ei maksa katta paksu mullakihiga, piisab mõnest sentimeetrist. Kui risoomid on aastatega täiesti läbisegi ja tihedaks kasvanud ning õitsemine väheseks jäänud, tuleb taim pärast õitsemist üles kaevata, risoomid üksteisest lahti harutada ja hõredamalt tagasi istutada.

Istutamisel tuleb jälgida, et juured ei satuks mulda kahekorra, vaid sirgelt. Väga hilja sügisel ei maksa seda tööd teha, sest halvasti juurdunud taimed võivad talvel hukkuda. Ümberistutamiseks sobib ka augusti lõpp või septembri algus. Uut viljakat mulda on hea peenramulda segada või otse istutusauku lisada.

Õunapuu ilu, mitte õunte pärast

Botaanikaaia õunapuude „osakond“ paneb kevadel iga aiasõbra ahhetama – nii palju erivärvilisi õitsejaid! Iluõunapuid on väga erinevaid: rippuva („Red Jade“), keraja, koonilise („Evereste“) või ebaühtlase võraga, kõrgemaid (ida-mariõunapuu) ja madalamaid (jaapani õunapuu), roheliste või purpursete lehtedega, valgete („Veredlung“), roosade („Hillieri“) või purpursete õitega („Royalty“), liht- („Rudolph“) ja täidisõielisi („Van Eseltine“), punase- („Veitch’s Scarlet“) ja kollaseviljalisi („Golden Hornet“, „Gorgeous“).

„Minu lemmik iluõunapuude seas ongi „Van Eseltine“. Puhkedes on õied tumeroosad ning muutuvad õitsemise jooksul heledamaks. Puu ei kasva väga suureks ning on meie talvede suhtes leplik,“ iseloomustas botaanik Laansoo. Aed-õunapuu sortidest on tema sõnul kõige uhkemad õitsejad „Lembitu“ ja „Auksis“.

„Koduaias on mõttekas kasvatada mitmesordilisi puid, nõndanimetatud pereõunapuid, kus ühe puu erinevatele okstele on poogitud erinevat sorti kultuurosad,“ soovitas Laansoo.

Kitsavõralist ehk baleriinõunapuud saab konteinertaimena kasvatada isegi rõdul. „Minu lemmik on hondo õunapuu (Malus x zumi), suurte lumivalgete õitega iludus, kahjuks Eestis väga vähe levinud,“ kahetses Laansoo.

Õunapuu edeneb paremini viljakal parasniiskel mullal, aga liivase pinnasega aias saab alati istutusauku kompostmulda ja kõdusõnnikut lisada. Konteinertaimi võib istutada kogu vegetatsiooniperioodi vältel. Oluline on vaid pärast istutamist puud kasta, et muld tihedasti ümber juurte kinni vajuks ning jälgida, et juurekael varasemast olulisemalt sügavamale ei jääks.

„Noort puud tuleb toestada. Siduma peaks jämedama paelaga nii, et mahlad tüvesoontes liikuma pääseks. Vajadusel peab sidumiskohta järgnevatel aastatel üle vaatama ja lõdvendama. Kui puu on korralikult juurdunud, pole teda enam vaja toestada. Erandiks on vaid nõrgakasvulistele alustele poogitud istikud. Iluõunapuud ei vaja nii oskuslikku lõikamist kui aed-õunapuu sordid,“ märkis Laansoo.

Magnoolia minu koduaeda?

Magnoolia on Eesti aedades haruldane, kuid sellele vaatamata on mitmed magnooliad meie oludes üsna vastupidavad. Laansoo nimetab meie kliimas kõige vastupidavama sordina Loebneri magnoolia. „Ta ei karda talvekülma, ükski lehepung või õiepung ei ole talvekülma võetud, aga kuna ta puhkeb nii varakult kevadel õide, siis hilise kevadise öökülma suhtes on õied tundlikud. Ka on meie kliimasse hästi sobiv Jaapanist pärit magnoolia Hondo,“ ütles botaanik.

Põhja-Ameerika idaosast pärit kollakasroheliste õitega teravalehine magnoolia (M. acuminata) õitseb suvel, kui puul on juba suured lehed. Eestis võib leida isegi üle kümne meetri kõrguseid selle liigi esindajaid.

„Magnooliat ei tasu pügada, sest pügades lõikate ära õiepungad. Magnoolia õied tekivad ainult oksa tippu, need moodustuvad eelmisel aastal ja puhkevad õide varakevadel,“ selgitas Laansoo.

Eesti suurim magnoolia kasvab Laansoo sõnul Põlvamaal Maaritsas Karu järve ääres. „Muidugi pole see looduslik puu, vaid on sinna istutatud sada aastat tagasi. Puu on juba 16 meetrit kõrge. Seal on tegu teravalehise magnooliaga Magnolia acuminata L.,“ täpsustas Urmas Laansoo.

Magnoolia perekonda kuulub 219 liiki puid ja põõsaid. Osa neist on igihaljad troopikataimed, teised parasvöötmest pärit heitlehised puud või põõsad. Magnooliatel on omapärased sülleptilised võrsed, kus samal kasvuaastal suvised pungad puhkevad ja arenevad võrseks. Selline nähtus on omane sagedamini troopikataimedele, põhjamaa taimedest ka paplitele.

Hoolimata külmast ja lumerohkest talvest õitseb tänavu rikkalikult Jaapanist pärit tähtmagnoolia (M. stellata). Ka Jaapanist pärit hondo magnoolia (M. kobus) ja hübriidne Loebneri magnoolia (M. x loebneri). Lõunapoolse päritolu ja igihaljaste lehtedega magnooliad Eesti oludes avamaal ei talvitu.

„Väikeseks puuks kasvavale magnooliale valige aias külmade põhjatuulte eest varjatud koht. Rikkalikumalt õitseb taim siiski päikesele avatud ja viljaka kompostmullaga kasvukohta rikastatud paigas. Hallaöödel võib külm õisi kahjustada, muutes need pruuniks, seepärast on õitsvale taimele mitmekordse katteloori ööks peale panemine õieilu jätkumiseks tarvilik,“ selgitas botaanik. Istutusauku soovitab ta lisada haput turvast: see teeb magnoolia elu meelepärasemaks, sest nad kasvavad paremini nõrgalt happelises mullas. Pindmise juurestiku tõttu ei meeldi magnooliale tüve läheduses labidaga kaevamine ega juurte vigastamine. Talvitumisele tuleb kasuks hilissügisel juurte katmine turba, tammelehtede, koorepuru või okastega. „Noor taim tuleks istutada kohe lõplikule kasvukohale, sest pinnalähedase juurestiku tõttu juurte häirimist, vigastamist ja ümberistutamist talub magnoolia halvasti. Esimestel aastatel pärast istutamist on hea talvel võra ümber ka kuhjata lund, mis kaitseb noort puud pakase eest. Hiljem vanemaks saades magnoolia talvekindlus suureneb.

Kui võraalust pinda umbrohust harida, siis parem on abivahendina kasutada labida asemel harki, et juured ei saaks vigastada. Vahel võib noor istik mitu aastat väga vähe kasvada. Sellega tuleb leppida, hiljem puu kasvukiirus suureneb.

Parukapuu ja võlupõõsas

Õitsvatest vähenõudlikest kevadel õitsevatest põõsastest on Laansoo sõnul üks parimaid tuhkur enelas (Spiraea x cinerea) „Grefsheim“. Sel põõsal on hallikasroheline varapuhkev lehestik, lumivalged õied ja graatsiliselt kaarduvad oksad. Pinnase ja kasvukoha suhtes on tuhkur enelas vähenõudlik, päris suurte puude alla varju ei maksa teda siiski istutada. Päiksepaistelises kohas õitsevad enelad rikkalikumalt. Külmakindla taimena sobib tuhkur enelas isegi suurde kasti või konteinerisse, kus külmatundlikuma juurestikuga põõsad ületalve vastu ei pea.

Huvitav on taim on ka võlupõõsas (Fothergilla) – Eestis vähetuntud, kuid põnevate pudelipesuharja meenutavate lõhnavate õisikutega taim. Nõiapuuliste (Hamamelidaceae) sugukonda kuulub kaks liiki heitlehiseid võlupõõsaid. Eestis on viimastel aastatel puukoolides pakutud kasvatamiseks kuni kahe meetri kõrguseks kasvavat mägi-võlupõõsast (F. major). Lehtede poolest võiks seda pealiskaudsel vaatlemisel lepaks või sarapuuks pidada, kuid õitsemise ajal mais või juunis kattub põõsas tihedalt pikkade valgetolmukaliste õitega. „Eesti talvedele on võlupõõsas ilusti vastu pidanud. Taim pole ka eriti nõudlik kasvukoha suhtes, õitsedes rikkalikult ka poolvarjulises paigas,“ nentis botaanik.

Parukapuud (Cotinus) tuntakse inglise keeles hoopis suitsupuu (smoke tree) nime all. „Ta ei ole meil täiesti talvekindel põõsas. Pakasega võivad oksad külmuda osaliselt või vahel maapinnani, kuid enamasti taim taastub. Pehmemate talvede järel võib parukapuu aga sirguda rohkem kui kolme meetri kõrguseks. Parukapuul on väga kenad ovaalsed lehed. Õied on tillukesed, rohekad ja jäävad pealiskaudsel vaatlusel märkamata. Viljumise ajal on parukapuu aia pilgupüüdja. Roosakad karvased viljaraod jätavad mulje, et põõsas on puhkenud õitsema. Kaugemalt vaadates tundub, et tõuseb suitsu, kuigi põlemise lõhna ei ole,“ kirjeldas Laansoo. „Aiataimena ei ole parukapuu nõudlik mulla suhtes, küll aga võiks talle valida külmade põhjatuulte eest varjatud koha. Roheliselehist liiki paljundatakse seemnetega, värviliste lehtedega parukapuu sorte aga pistikutega.“

Kümneid küsimusi ja meile päevas

Urmas Laansoo on Tallinna botaanikaaias töötanud 35 aastat, hariduselt on ta bioloog. Ta on kirjutanud botaanikast ja taimede kasvatamisest nii erialaajakirjades kui ka ajalehtedes, rääkinud taimedest raadio- ja telesaadetes. Ta on 15 taimeraamatu või -trükise autor või kaasautor ja omamoodi Tallinna Botaanikaaia reklaamnägu, kes saab päevas kümneid meile ja telefonikõnesid.

„Küsimused sõltuvad suuresti aastaajast. Talvel küsitakse raagus puude kohta, kevadel külvamiste ja seemnete ja väetamiste, suvel kahjurite ja nende tõrje, samuti mürgiste taimede kohta. Ka uued moodsad toataimed ja troopikataimed on suhteliselt võõrapärased ja enamik inimesi ei tunne neid nii hästi kui botaanikud,“ rääkis Laansoo.

Näiteks idee kirjutada palmiraamat tekkist tal just inimeste sagedastest küsimustest palmide kohta. Palju küsitakse Laansoolt ka oma koduaias puude lõikamise kohta. „Radikaalset põõsaste noorendamist võib teha juhul, kui nende õitsemine on vähenenud või noori võrseid enam juurde ei kasva. Kõik põõsad suurt okste tagasilõikamist ei talu. Näiteks rododendronid ja okaspuud. Julgelt võib tagasi lõigata vanu ebajasmiine, kontpuid, forsüütiaid, sõstraid, pajusid, enelaid, põisenelaid. Intensiivse mahlajooksuga puude (kask, vaher ja pähklipuu) okste lõikamist on parem teha suvel või sügisel. Põõsaste noorendamine on hea kevadel, enne pungade puhkemist, siis jõuab taim suvega uue tiheda võra kasvatada,“ jagas botaanik nõuandeid.

Magnoolia on Eesti aedades haruldane, kuid sellele vaatamata on mitmed magnooliad meie oludes üsna vastupidavad. Foto: Urmas Laansoo

Muljetavaldav on ka Tallinna Botaanikaaia iiriste kollektsioon. Iiriste ekspositsioonis ehk iridaariumis õitseb juunikuus 160 sorti aediiriseid. Foto: Urmas Laansoo