Hetked ja lood, mis toovad meile taipamist

Lääne-Virumaa hariduse päeval kõneles ajaloolane, Eesti Kunstiakadeemia professor David Vseviov ajatul teemal: „Kas ajaloost saab õppida“. „Mulle meeldib kõnelda teemal, millele mul puudub vastus,“ märkis Vseviov kohe sissejuhatuseks. „Nii meie isiklik kogemus kui kollektiivne kogemus – mida saamegi nimetada ajalooks – ütleb, et ega me ju eriti palju midagi ei õpi.“

Vseviov tuletas auditooriumile meelde, et esimene maailmasõda lõppes aastal 1918. „Möödub vaevalt 15 aastat ja keegi ütleb: läheme uuesti! Kõik oleks nagu meelest läinud, kuigi pea igaühel on kodus mustas raamis isa, poeg, vend. Nii palju siis ajaloolisest mälust…“ nentis ta.

Tema sõnul on ajalooteaduse fundamentaalne küsimus, mida võib laiendada ka isiklikule kogemusele: kas sellel, mis meiega aset leiab, on ka mingeid seoseid?

Vseviov toob näite isiklikust elust: ta kavatses 1966. aastal astuda ülikooli. Tallinnast Tartusse eksamitele sõiduks oli ainuke võimalus minna 7.32 väljuvale rongile Tšaika. Vseviov pani äratuskella 5.30 helisema. „Aga kui äratuskella vedru oleks katki läinud? Ma poleks rongile jõudnud, ei oleks pääsenud vastuvõtueksamitele ja seda rida jätkates, ei oleks ma see, kes täna. Kas oli see juhus? Seaduspärasus?“ küsis ta ja tõi näiteks juhtumid, kus inimesed lennureisile minnes unustasid maha oma dokumendid ning neile järgi sõites jäid lennukist maha. Lennukiga juhtus katastroof, aga nemad pääsesid. „Mis see on? Juhus? Seaduspärasus?“ küsis ta. „Enamus ajaloolastest on seda meelt, et ikkagi mingisugused seaduspärasused eksisteerivad. Teatud situatsioonides käitume enam-vähem sarnaselt. Ja väga palju sõltub sellest, et me unustame. Unustame kogemused.“

Ajaloo olemusest

Vseviov ütleb, et ajalugu oma olemuselt on nii teadus kui kunst. Ta tunnistab, et armastab lugusid, sest nende kaudu saame õppida ja mõista nii minevikku kui meie ümber toimuvat. Näiteks ajalooteaduse spetsiifilisust aitab mõista järgmine seik. Aastaid tagasi seisis Vseviov Tallinna Kaubamaja juures ja nägi, kuidas kolm tema ajalootudengit jooksid punase tulega üle tee. Kui tudengid jõudsid temani, andis ta soovituse: „Ärge kunagi jookske punase tulega üle tee. Te olete tulevased ajaloolased. Möödub paarkümmend aastat ja keegi küsib teie käest, mida kanti paarkümmend aastat tagasi, millised olid prilliraamid, soengud? Aga te ei tea midagi, sest tormasite punase tulega üle tee, selle asemel, et seisatada, ja vaadata, mis ümberringi toimub.“

Teine näide: bussipeatuses seisis 8-9aastane ülbe olemisega poiss. Käed taskus, näts suus, vaatas Vseviovi üleoleva pilguga. „Oma peas lõin ma kohe ühe loo: poiss astub mulle ligi ja ütleb: „Ma oskan aritmeetikat!“ Et kontrollida, kas tal on elementaarsed teadmised aritmeetikas, küsin: „Palju on 2+2?“ Tema vastab: „Seitse“. Mina saaksin vastata, et ta teadmised on puudulikud. Aga kujutame ette, et teie juurde astub teine poiss ja teatab: „Onu, ma oskan ajalugu!“ Mida siis tema käest teadmiste kontrollimiseks küsida? No küsime: kes oli Konstantin Päts? Poiss teatab, et Eesti president. Aga kui viime selle mõttelise eksperimendi Pariisi bussipeatusse, siis seal on 2+2 ikka neli, aga ajalooteadmisi selle järgi, kes oli Konstantin Päts, kontrollida ei saa,“ nendib David Vseviov.

Mõista olevikku ajaloo kaudu

Ajalooga puutume kokku kooli ajalootundides. „Seal alustatakse antiigist ja liigutakse tänapäevale lähemale. Nii kujuneb pilt minevikust kui mingist väga lihtsast maailmast, mis muutub aina keerulisemaks. Kõik muutub nii palju! Kümme aastat tagasi olid mobiilid hiiglasuured, nüüd on väga väikesed ja meil on selle üle nii hea meel! Aga kõige olulisem, mis määrab kõike seda, mis meie ümber toimub, on inimene, kes ei ole kümnete tuhandete aastate jooksul oma pürgimust, iha, soovi muutnud. Et mõista, kust tuleb iha võimu järele ja muud asjad, selle mõistmiseks on ajalugu,“ selgitas Vseviov. „Minu jaoks on ajaloo mõte selles, et mõista, mida inimesed teevad võimuga.“

Ta toob näiteks mehe, kes edutati asedirektoriks. „Isegi ta kõnnak muutus sellest päevast! Mõtlesin, et mis temaga on juhtunud? Selle mõistmiseks lähen Rooma keisririiki, sest indiviidil ei ole kunagi olnud suuremat võimu kui Rooma keisril. Näen, et üheksakümne üheksal juhul sajast kasutatakse seda võimu isiklike naudingute saamiseks. Siis pole imestada, kui keegi kohvikannu kuskilt võtab…“ arutles ajaloolane.

Praegust infoühiskonda võib püüda panna ajaloo raamidesse umbes nõnda: aasta 2021 võrdub palju infot. „Kui paneme mingi sõnumi ajaskaalale ja toome sisse sõna „palju“, siis on see väga suhteline. Ajalooteaduse raames saab järeldus olla järgmine: aastal 1800 oli infot vähem, viiendal sajandil veel vähem ja jõuame viiendasse sajandisse enne Kristust: keegi istub Ateenas mere ääres, väljas on pluss 30 kraadi ja infot ei ole… See on nonsenss!“ toob Vseviov ilmekalt välja. „Muistne Kreeka on tunduvalt rohkem teeninud ära tiitli „infoühiskond“. Kui Herakles ei tea, mida teha, läheb ta Delfi oraakli juurde ja see ütleb. Aga tänapäeval internetist me tulevikku teada ei saa. Ja kui Delfi oraakel oleks meile eile öelnud, et väljas saab olema pluss 30 kraadi, aga nii poleks juhtunud, siis mitte keegi ei arva, et oraakel eksis – ei, meie saime valesti aru.“

Ajaloolane meenutab meelelahutusmaailmast sarja „Robinsonid“, kus mees ja naine saadeti üksikule saarele, kaasa anti kott kartulit ja kana. „Meie vaatasime suure huviga, kuidas nad hakkama saavad. Kui keegi keskajal, 13. sajandil, oleks näinud seda saadet, siis ta ei oleks üldse mõistnud, milles küsimus on, sest kõik elasid nii!“ arutles ta.

Mis puutub kooli ajalootundidesse, siis Vseviov rõhutab, et ajalugu ei saa käsitleda kihilisena nagu Napoleoni kooki. Ta toob näite, kuidas enne suvevaheajale minemist ütleb õpetaja: antiik sai otsa 476 aastal koos viimase lääne-Rooma keisri Romulus Augustusega. Pärast suvevaheaega tuleb õpetaja esimesse tundi ja ütleb: „Algas keskaeg.“

„Mina olen soovitanud: minge magama 31. detsembril 476 ja enne uinumist vaadake aknast välja: antiik. Kõik jalutavad toogades, on orjapidajad. Ärgake üles 1. jaanuaril 477 tehke silmad lahti, vaadake aknast välja: keskaeg: üksik rüütel kappab hobuse seljas… No ei ole nii! Mineviku värvid on akvarellid, seda tuleb meeles pidada,“ soovitab Vseviov.

Mineviku õppetunnid

Vseviov meenutas, kuidas me Eestis aastal 1988 ihkasime vabadust ja olime nõus kartulikoori sööma. Ta toob paralleeli Spartakuse ülestõusuga aastatel 74-71 eKr. „Suurim soov on vabandus, orjad liiguvad Po jõe äärde, vabadus on seal, teisel pool jõge. Kui vabadus muutub mitte abstraktseks, vaid reaalseks, siis kogu see vägi pöördub tagasi, et röövida, sest mammona kaalub vabaduse üle,“ nentis ajaloolane.

Mõned aastad tagasi oli Eestis päevakorral, et teatud juhtudel tuleks kuritegevuse pärssimiseks karistusi suurendada. „Kas karistamist on kasu?“ küsis Vseviov ja viis kuulajad keskaega. „Keskajal oli inimese elu maa peal ajutine, igavene elu saabus hiljem. Ja seda kahes vastandlikus variandis: põrgus või taevas. Mõõdupuuks, mille järgi otsustakse, kus hakkab toimuma igavik, on patt. Kas saab keskaegsel inimesel olla suuremat hirmu karistuse ees kui ta näeb rahakotti vedelemas, mõtleb tulemusele? Aga ka keskaegses maailmas oli tapmisi ja röövimisi. Karistus ei toiminud. Karistuse karmistamine ei toimi, sest ajaloo õppetund seda ei näita,“ nentis Vseviov.

Juhused ja tähelepanelikkus

„Mõnikord võid mingi tõdemuseni jõuda läbi juhuste, aga tuleb olla tähelepanelik,“ märkis David Vseviov. See, kuidas mõista piire – riigipiire, käitumisnorme, kokkuleppeid – sai tema jaoks selgeks aastaid tagasi ühe omamoodi seikluse kaudu.

Nimelt on tal koos kursusevennaga traditsiooniks saanud käia kord suvel kummipaadiga matkamas. Seekord viis paadiretk mööda Pärnu jõge. „Lasime voolul kanda. Ilmaga meil ei vedanud, mõned kraadid sooja, vihm. Ja me ei õppinud midagi eelnevatest kordadest! Jõudsime pool üksteist õhtul Pärnusse. Poed on kinni, viimane buss Tallinnasse läinud. Äkki ütleb kursusekaaslane: mulle meenub, et Pärnus elab mu sugulane, võib-olla leian ta maja üles! Leidis. Ust avanud mehe näol oli lai naeratus, aga see kadus kiiresti. Ta ei oodanud meid,“ jutustas Vseviov. Ometi kutsus mees neid sisse ja juhatas nõukaaegse rikkalikult kaetud laua äärde: salatikausid, härmas viinapudel. Selgus, et 50. juubel ja mõned töökaaslased pidid sel õhtul tulema. Abikaasa tõi taldrikud juurde, saabusid ka oodatud külalised. „Ühel hetkel saabus vaikus. Peremees tundis kohustust vestlust hoida. Elavnes teemal „kui rumal on naaber“. Tema naabril olid käinud vargad ja viinud raha ära, mis oli peidetud pesu vahele – kes saab olla ometi nii rumal, et paneb raha pesu vahele! Mehel endal oli aga raamaturiiul viie raamatuga, kaks ENEt, Ida-Saksamaal välja antud ajalugu kaartides ja „Avameelselt abielust“. Küsisin peremehelt, kas võin raamatut lehitseda. Kaartide raamatut. Mees läks näost valgeks, keeras selja ja hakkas kaartide raamatut lappama, sealt vahelt pudenes rahatähti… Minu pilku ei köitnud langevad rahatähed, vaid Euroopa poliitilised kaardid, mis lehitsedes jooksid kui multifilm. Murdosa sekundist, kui tajud kui ajutine see tegelikult on,“ tõdes David Vseviov. „Ajaloost on palju õppida. Tehke siis seda!“

Kirja pannud Katrin Uuspõld