Naer läbi pisarate isolatsiooniaegses hipifilmis
1. oktoobril esilinastub kinodes indie-film „Kotkatiivul“, mis jutustab kurva loo emaarmastusest, mis püüab hüljatud pojani jõuda pärast ema surma.
Margit Adorf
Selle filmi suurimaks tugevuseks on oskuslikult üles ehitatud lugu, mis on sobitatud pandeemia oludes filmimiseks. Kui praegu tuleb riburada kinoekraanidele ka neid filme, mis on valminud enne suurt pandeemiat ja on seni riiulil õiget linastusaega oodanud, siis „Kotkatiivul“ on otsast lõpuni filmitud karmide koroonapiirangute ajal. Kuna tegemist on madalaeelarvelise indie-filmiga, siis tegelikult see isegi ei mõju nii imelikult, et lokatsioone ning tegelasi on vähe ja tegevus üsna kammerlik.
Peategelaseks on täisealine mees nimega Leif (Jake Johnson), kes on üles kasvanud ilma vanemateta. Ema jättis ta maha, kui poiss oli 12-aastane, ja seda vähemalt pealtnäha mitte kuigi mõjuvatel põhjustel. Ema oli seksisõltlasest hipi, kes rändas laia ilma end otsima. Nüüd ilmub välja keegi vanem proua poisi minevikust, kes toob Leifile sõnumi, et tema ema Honey (Susan Sarandon) on vähki surnud ja pärandanud poisile oma elamu, kuid seda teatud tingimustel. Poeg peab täitma nimekirja tegevustest.
Leif sõidabki ema majja, mis osutub üsna kobedaks ja uueks korralikuks eluasemeks, eriti võrreldes selle väikse kuudiga, kus mees varem elanud on. Ema on endast maha jätnud video juhtnööridega, mida poeg tegema peab. Põhiliselt on need asjad seotud erinevate psühholoogiliste barjääride murdmisega ja lõpuks jõuab teekond selleni, et ema edastab pojale sõnumi, kui üliväga ta on oma poega kõik need aastad armastanud.
Küünik minus ütleb sellise asja peale muidugi kohe, et mine sa ka metsa oma jutuga, ema või asi, või et tema kangesti armastab, tuhkagi! Aga… Lugu on edasi antud hästi südamlikult, õigetele nuppudele vajutades. Ja kuigi näitlejate rollitäitmised on kohati kohmakad ning naljad pole alati naljakad, on selles niisugusel määral siirust, et lugu läheb hinge ja vähegi õrna hingega vaatajat valdab nukrameelsus ning kaastunne selle ärajäänud ema-poja suhte pärast.
Susan Sarandon teeb siin tegelikult väikse kõrvalrolli, kuid see kannab väga hästi. Jah, ta on toime pannud andestamatu hülgamise, kuid ema-videost jääb mulje, et kuni ta oma pojaga koos elas, siis seni ta tema elus siiski aktiivselt ka osales. Ja et see ema ongi selline lillelaps, keda on keeruline süüdistada, sest õigupoolest on tema arvates kõik korras, isegi see pole kuigi hull, et ta videot filmides on kohe-kohe teise ilma minemas. Või nagu ta ise ütleb: ma olen kohal ja vaatan seda, kuidas sa vaatad seda videot. Igal juhul püüab ema pojale veel enne surma edasi anda sõnumi, et ta on kogu aeg pojast hoolinud ja teda distantsilt armastanud.
Filmiloos lõpuks poeg ka kasutab ema soovitusi ja nõuandeid ning jõuab omamoodi katarsiseni, et mineviku vihkamisest või siis ükskõiksusest, mitte midagi tundmisest, välja jõuda. Ma ei ütle, et Jake Johnson teeb superhea rolli, pigem ei tule tal nutmisstseenid üldse usutavalt välja, aga kogu komplektina, samm-sammult ülesehitatuna, mõjub film siiski usutavalt ja terviklikult, ei lähe liiga muinasjutuliseks kätte ära ja saab ka natuke nalja.
Emotsionaalselt on tegemist väga südamliku ja edasiviiva looga. Otsustajaks on aga vaid vaataja ise, oma rikutuse astmelt lähtudes. Kui olete veidigi naiivne ja mitte paadunud pessimist, siis on suur šanss, et see film meeldib teile. Aga nii suurt imet see film muidugi ei tee, et pahurat ja kibestunud inimest üles sulatada. Mingi filmikunsti šedööver see ei ole, suuri preemiaid sellele ennustada ei saa, aga kes soovib rahulikku muhedat filmiõhtut, siis seda saab küll.
Olgu veel öeldud, et filmi režissöör ja üks stsenariste Trent O’Donnell ei ole kinopublikule varasemast tuttav, sest ta on seni tööd teinud vaid televisiooni jaoks. Kotkatiivul on tema esimene kinofilm ja kui seda arvesse võtta, siis tubli saavutus.
Muidugi ei saa mainimata jätta seda, et sel nädalal jõuab kinodesse ka uus James Bondi film. Bondid on aga kõik enamvähem sellised, et räägi nende kohta, mida iganes, fänn läheb vaatab korralikult kinos ära. Niipalju võin küll öelda, et kriitikute poolt on film saanud sooja vastuvõtu, mingit suurt prohmakat ei ole vaja karta. Vana hea Bond vanas heas kvaliteedis.
