Rakvere patrioot Aarne Mäe – linnas vana tuttav, poliitikas värske jõud
On sümboolne, et alustasin oma töömeheteed Virumaa restauraatoris Rakvere linnuse kõige kõrgemasse torni kive tassides.
Logistasin kipakal tõstukil käruga paekivilahmakaid üles, endal kiivri all vilisemas terav detsembrituul ja kissitasin tippu jõudes lumetuisus silmi, et oma kodulinna kaeda. Kuni kogenud müürsepp Uuno mind küünarnukiga müksas: poiss, mis sa vahid, pane ka mõni kivi paika. Panin. Endal sellise usalduse eest uhke tunne rinnus. Järgmisel päeval jälle. Siis enam ei tuisanud – nägin kaugemale ja selgemini. Ilus paistis see Vallimäe justkui enda embusesse haaranud Rakvere linn kõrgelt vaadates.
Olen maailmas paljudes paikades käinud, kõik need kauged kohad mahuvad väikesele gloobusele kaminasimsil. Aga Rakvere teed ja tänavad, puud ja majad, Rakvere inimesed, võõrad ja tuttavad, enamasti tuttavad… need ei mahu ühele pildilegi mitte. Selleks, et neid korraga näha, tuleb minna linnusetorni otsa.
„Kaugelt näen kodu kasvamas,“ ümisen võimast vaadet imetledes samas mäeveerul asuva Viru lauliku Fr. R. Kreutzwaldi mälestussambale raiutud ridu.
Ent milline on Rakvere lähemalt vaadates, kui tornist alla ronida? Kõik ei olegi nii ilus. On asju, mida saaks paremini teha. Ja on asju, mida ei oleks tohtinud üldse ette võtta.
Rakvere juhtimise juures on keerelnud aastaid ühed ja samad tegelased, mõned on teinud seda oma isiklikest huvidest lähtuvalt, mõned oma vajaduste ajel järjest erakondi vahetanud. Mõni saadik pole aastaid üldse sõna võtnud. Paljuski on välja kujunenud väikelinnale omased sulle-mulle suhted, mis pärsivad normaalset üldsusele suunatud arengut.
„Väge täis“ Rakverest on saanud pelk sõnakõlks. Aga Rakvere tuleb suureks teha. Ja kui me ei saa seda teha rahvaarvult, siis tehkem seda vaimult! „Viru vannet“ vandudes tuleb tarval sarvist haarata.
Virumaa Teataja endise ajakirjanikuna olen olnud mõnegi linnaasja suhtes kriitiline. Olen ka uhkust tundnud. Olen paljutki, mis Rakveresse puutub, võtnud isiklikult, oma linna kaitsnud ja õigustanud. Nüüd on aeg teises rollis kodukandile kasulik olla.
Umbes veerandsaja aasta eest heietasime kamraadidega mõtet asutada Rakvere patriootide klubi. Need sõbrad ei ela enam Rakveres, üks ei ela isegi Eestis. Ma ise pole päriselt kunagi ära läinud. Ja siia ma ka jään. Mina jään!
Mäletate seda valget hobust Pahnimäel lakka raputamas? Alati, kui teda nägid, teadsid, et kodu on lähedal. Ühel päeval teda enam ei olnud. Aga pika ajalooga Rakvere linn ei kao.
Ja ükskõik, kas sa lähened Rakverele Narva, Tartu või Tallinna poolt, ikka näed seda iidset linnust taamal kõrgumas. Ja näed seda läänetorni, mille kõige kõrgemasse tippu ma kunagi oma esimesed kivid ladusin. Nüüd on aeg – on aeg vundamenti kohendada.
