Ridley Scott taas ekraanil

Sel nädalal esilinastub „Viimane duell“, mille autoriks 84-aastane filmilegend, režissöör Ridley Scott ning stsenaristideks Ben Affleck ja Matt Damon. Märkimisväärsed tegijad ei vea alt – väärikas kinofilm.

Margit Adorf

Kui keegi arvab, et see nüüd ongi filmitaadu Scotti viimane linateos, siis vanameistri CV-d vaadates see nii küll ei paista, tal on praegu töös veel neli filmi ja ühtlasi tuleb tal sel aastal välja veel teinegi film – „Gucci tragöödia“, mis esialgsete plaanide kohaselt peaks meie kinodes linastuma hakkama alates 26. novembrist.

Ridley Scott on mees, keda andunud filmifännidele vast eraldi tutvustama ei peagi, tema kontol on pea 30 täispikka filmi, millest arvestatav hulk on ilma liialdusteta muutnud kinomaailma. Sellegipoolest ei ole ta veel ise enda kontole noppinud näiteks parima režissööri Oscarit, küll aga on tema vändatud filmid saanud Oscareid teistes kartegooriates (mis ka osaliselt ju siiski režissöörigi panusena saavutatud). Erinevaid muid auhindu ja ka Oscari nominatsioone on talle aga jagunud küll.

Scotti filmidest võiks tuttavad ette tulla näiteks „Tulnuka“-sarja filmid (1979, 2012, 2017), „Blade Runner“ (1982), „Thelma ja Louise“ (1991), „Gladiaator“ (2000), „Hannibal“ (2001), „Ameerika gangster“ (2007), „Marslane“ (2015)… Ta on sõna otseses mõttes tegija olnud mitme erineva põlvkonna jaoks. Ja „pensionile“ minna ta ei kavatse, sest filmide tegemine ei ole tema jaoks enda sõnul mitte töö, vaid kirg. Õnneks on tal selleks ka annet ja nii võib Scotti filme ikka enamvähem kindla peale vaadata.

Konkreetsele filmile annab staaridimensiooni juurde ka stsenaristide pool. Peamiselt on nii Matt Damon kui ka Ben Affleck tuntud kui näitlejad, ja mitte kehvad näitlejad, kuid stsenaariumi kirjutamise osas ei ole see neil esimene katsetus, nad on varemgi kirjutamise vallas koostööd teinud, nende sulest tuli 1997. aastal debüüdina välja film „Hea Wull Hunting“, mis võitis muuseas kohe ka stsenaristika eest Oscari, lisaks noppis kuldmehikese sellest filmist ka peaosa rolli teinud Robin Williams. Peale esimese kirjatöö on mõlemad eraldi veel stsenaariume kirjutanud, kuid „Viimane Duell“ on selle duo teine koostöö kirjutamise vallas.

Mõlemad stsenarist-näitlejad teevad filmis ka rolli, Damon mängib üht peaosalist, vägistatud naise abikaasat Sir Jean de Carrouges’i. Ben Affleck on kõrvalosas Pierre d’Alenconina. Damoni abikaasa Marguerite de Carrougesi osas on Jodie Comer ja kolmas peaosaline, süüdistatav Jacques le Gris on Adam Driveri osaks. Näitlejate ansambel kõlab hästi kokku ja kõik saavad väärikalt särada, lugu ongi jutustatud nii, et see on räägitud kolme erineva tegelase vaatevinklist – abikaasa, naine, kurjategija. Mõnevõrra kõhklusi võib enne filmi tekitada vast see, et film on üle kahe tunni pikkune, kuid julgen kinnitada, et kui just pissihäda ei vaeva, siis see aeg möödub ekraani ette naelutatult, igav ei tohiks hakata.

Tegemist on tõestisündinud loo ekraniseeringuga, mille kohta on ilmunud 2004. aastal ka romaan. Samanimelise romaani autoriks on Eric Jager, eesti keeles on raamat ilmunud 2008. aastal, kirjastuselt Argo, nii et kui kellelgi on sügavam huvi teema vastu, siis võib raamatukogust laenutada või ehk ka poest osta niiöelda originaali. Sündmused toimuvad 1386. aasta detsembris Prantsusmaal Pariisi Saint-Martin-des-Champs’ kloostri juures, kus kaks meest peavad duelli elu ja surma peale.

Dramaatilised sündmused, mille peaosas kaks prantsuse aadlikku, Jean de Carrouges ja Jacques le Gris, rulluvad lahti Prantsusmaa ja Inglismaa vahel peetud saja-aastase sõja taustal. Naasnud sõjakäigult Šotimaale, leiab normanni rüütel de Carrouges eest õnnetu abikaasa Marguerite’i, kes süüdistab vana peresõpra le Gris’d enese vägistamises. Pärast kohtuprotsessi ummikusse jooksmist laseb teismeline kuningas Charles VI õigluse jalule seadmiseks korraldada duelli, mille võitja mõistetakse Jumala palge ees õigeks. Vaekausil on ka Marguerite’i saatus: kui tema abikaasa peaks võitluses alla jääma, hukatakse naine tuleriidal kui valevanduja. De Carrougesi ja le Gris’ kahevõitlus oli viimane sanktsioneeritud duell Prantsusmaal.

Ma soovitaksin kindlasti lugeda nii raamatut kui vaadata filmi. Filmi visuaalne ja emotsionaalne tonaalsus on küll süngepoolsed, kuid ega seda teemat ka kuidagi väga helgemalt pakendada ei saa. Kes oli tegelikult süüdi ja mis kogu asjast sai, tasub oma silmaga vaatama minna. Siin on suurejoonelisi taplusstseene, psühholoogilist närvidemängu, kostüüme ja ka korralik operaatoritöö. Muidugi keerleb kõik ka tänapäevalgi aktuaalse teema – misogüünia ümber, nii et kes selle temaatika suhtes eelarvamustega, siis vast tõesti ei tasu minna. See on film, millele tuleb kaasa mõelda.