Ekspeaminister Siim Kallas kirjutas oma värvikast vanaisast raamatu
Riigikogu liige Siim Kallas kirjutas elulooraamatu oma vanaisast Eduard Alverist, kes oli advokaat, Eesti Vabariigi esimene politseiülem ja Kaitseliidu ülem. „Kuigi see pole ajalooline teos, tahaksin oma raamatuga anda oma panuse diskussioonile meie ajaloo, eriti 1939. aasta üle,“ märgib Kallas.
Kaire Kenk
„Selle raamatu kaante vahel on lugu mehest, kellest me suurt midagi ei tea, kuid kes ometi oli Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri lähedane kaasteeline,“ ütleb raamatut Viimsi raamatukogus esitlenud Marek Strandberg.
Eduard Alver (1886–1939) oli mõjukas advokaat, Eesti Vabariigi esimene politseiülem ning lühikest aega ka Kaitsepolitsei Peavalitsuse ülem. Ta oli aktiivne Läänemaa omakaitse tegelane ja Eesti Kaitseliidu ülem Vabadussõja ajal.
„See on jutustus Eesti Vabariigist ja nendest episoodidest, sündmustest ja protsessidest, millega otse või kaudselt oli seotud minu vanaisa Eduard Alver. Tegelaste seas on terve hulk Eduard Alveri kaastöötajaid ja ajaloolisi isikuid, kellega ta ühel või teisel viisil kokku puutus. Selle kirjatöö eesmärk ei ole võistelda tõsiste ajalooliste uurimustega. Võiks öelda, et see on ajaloo ja poliitikaga tugevasti läbi põimitud publitsistlik jutustus, kuid ajalugu see pole ja ilukirjanduseks ei söanda seda samuti nimetada. Ma üritasin vaadata Eesti Vabariiki läbi oma eellaste silmade,“ ütles Kallas.
Raamatus on palju ajaloolisi fakte, aga tegelaste dialoogid mõtles Kallas ise välja. „Väga täpselt, aga samas lahedalt kirja pandud. Need on väga elulised, eriti vestlused Vene suursaadikuga 1920ndate aastate lõpust. Täpselt nii nad võisidki rääkida,“ tunnustas Strandberg. Raamatu autor nentis, et kõik on raamatus läbi põimunud ning raske on vastata, kus lõpeb ajalooline fakt ja algab fantaasia.
Eduard Alver oli veendunud Konstantin Pätsi pooldaja. „Vasakpoolsetega tal pehmelt öeldes mingit kontakti ei olnud. Mina pole vanaisa oma ihusilmaga näinud, sündisin kümme aastat peale tema surma. Minu ema, tema tütar, hoidis Eduardi mälestust hoolikalt. Ühes kirstus olid olemas kõik vanaisa ordenid. Need andsin juba varem hoiule Eesti sõjamuuseumi. Lisaks oli igasugust kirjandust. Mu ema rääkis ka temast päris palju. Ja kuna temast räägiti nõukogude ajakirjanduses halvas valguses, siis ema jälle näitas, et näe, siin kirjutatakse sinu vanaisast,“ meenutab Kallas. „Mu ema oli murdumatu Pätsi-ajastu inimene, kes ei tahtnud Nõukogude võimust mitte midagi teada. Uskus, et kõik, mida Pätsi ajal Eestis tehti, oli hästi tehtud. Tema jaoks oli Päts iidol,“ rääkis Kallas.
„Seepärast erineski minu koolipõlves koolist kuuldu ja kodus räägitu väga suurel määral. Aga õnneks mul koolis probleeme ei tekkinud. Aastaks 1967, kui mina keskkooli lõpetasin, oli Teine maailmasõda täielik minevik. Olen hämmastusega tajunud, et 30 aastat peale Eesti iseseisvumist tunnevad noored sama. 400 000 inimest on sündinud peale aastat 1991 ja nende jaoks on pöördelised 1990ndad täpselt samasugune ajalugu, mis neisse enam ei puutu,“ imestas Kallas.
„Olen arhiividokumente uurides pikalt juurelnud, miks Pätsile ja Laidonerile peale 1934. aasta riigipööret ei tekkinud mitte mingit tõsiseltvõetavat opositsiooni. Pätsil oli vaid kaks varianti: kas olla Saksamaa liitlane või olla koos Venemaaga. Kolmandat võimalust polnud. Eesti juhid uskusid 1939. aastal rahvusvahelisse poliitikasse, uskusid rahvaste liidu toele, aga nagu me teame, osutus see illusiooniks. Päts mäletas tsaariaegseid venelasi, ta ei tajunud, et 1939. aastaks oli Venemaa juba hoopis teine maa.“
Kallas rääkis, et tal oli raamatut kirjutades väga huvitav lugeda nelja endise riigivanema – Jaan Teemanti, Jaan Tõnissoni, Juhan Kuke ja Ants Piibu – protestikirja Pätsule oktoobris aastal 1936. „Nõuti vaikiva ajastu lõpetamist ja demokraatia taastamist. Ja kuidas vastas kirjale Päts? Vaid sõimuga ja tema seisukohti avaldati kõikides ajalehtedes! Loodan, et olen toonase aja vaimu oma raamatus ära tabanud. Eduard Alver ise vahetas ametikohti tänu tutvustele riigi juhtkonnas. Veelgi enam, endine Kaitsepolitsei ülem pandi tänu soosijatele juhtima Eesti Kultuurfilmi. Nagu nomenklatuuri paigutamine nõukogude ajal. 1930ndate aastate lõpu aja vaim ja nõukogudeaegne aja vaim olid mõnes mõttes väga sarnased,“ nentis Kallas.
Miks keegi Pätsile vastu ei hakanud, kui ta saatis laiali parlamendi, keelustas parteide tegevuse ja kehtestas ajakirjanduses vaikiva ajastu? „Majanduskriisi taandumine. Inimesed olid 1930ndate aastate lõpuks eludega palju paremal järjel, seetõttu tal oponente polnud,“ nentis Kallas. „Riigikogu tegelikult ei saadetud laiali, seda lihtsalt ei kutsutud kokku. Avastasin, et saadikutel palk jooksis,“ muigas ta.
Kallas tunnistab, et vanaisa oli keeruline inimene. „Ta lahutas minu vanaemast ja abiellus teist korda ja lahutas jälle. Ülejäänud osa ajast ta ikkagi elas minu vanaema ja minu emaga koos. See on väga segane lugu. Sellest ei räägitud palju. Perekonnas ei hoitud alles isegi mitte ühtegi fotot vanaisast. Aga on selge, et ta pidas seda perekonda üleval ja tundub, et tal väga suuri rahalisi raskusi ka ei olnud. Aga missugune inimene ta oli, saab vast teada raamatust,“ viitas Kallas. Kõnekas Kallase vanaisast on kasvõi fakt, et ta keeldus vastu võtmast talle noore Eesti riigi poolt omistatud esimese klassi kolmanda järgu Vabadusristi. „Ta arvas, et vääris kõrgemat järku. Samas lugesin arhiividokumentidest, et keeldujaid oli kokku tervenisti neli,“ märkis Kallas.
