Lühifilmide tulevärk

Möödunud nädalal avanes filmifestivali PÖFF veebikino ja esimesena paisati sinna vaatamiseks lühifilmide programm.

Margit Adorf

PÖFFi veebikinos on kõik lühifilmid kimbukesteks seatud, kokku on neid päris palju, kõiki ära vaadata ei jõua, see läheks ka liiga kulukaks. PÖFF lühifilmide ühe seansi eest makstes on kaks valikut: vaatan filmi üksi – 7€ ja vaatan filmi mitmekesi – 12€. Mõlemal juhul saab filmi vaadata 48 tunni jooksul.

Et teil oleks veidike lihtsam valikut teha, siis vaatasin ära osa žürii poolt parimateks kuulutatud filme, kuid enne kui nende juurde asume tahan öelda seda, et võistlusprogrammis osalevaid filme oli vaid käputäis, lisaks žürii pilgu alt läbikäinutele on seal veel hulk vaatamisväärseid komöödiaid, õudukaid, dokfilme, nii et võite julgelt teha oma isikliku valiku kirjelduste põhjal ja elamuse saate kindlasti.

Kohaliku võistlusprogrammi mõlemad võidutööd asuvad kimbus nimega Shorts rahvuslik filmiprogramm 3. Selle kimbu esimeseks filmiks on režissöör Jonas Tauli mustvalge animatsioon „Üks imeline mees“, mis leidis žürii poolt eraldi mainimist. Film on nii visuaalilt kui jutustamislaadilt lakooniline ja lihtne, arutledes kõige kaduva üle. Jonas Taul on 1986. aastal Eestis sündinud kunstnik, illustraator ja animatsioonimeister. Ta on avaldanud ka lasteraamatuid. „Üks imeline mees“ ongi samuti rohkem lastefilm, mõtlik, sümpaatne, täiskasvanule etteaimatava joonega, aga igal juhul ohutu vaatamine.

Rahvusliku võistlusprogrammi võidufilm, režissöör Teresa Juksaare „Kuningas“ moodustab koos filmiga „Üks imeline mees“ mõnes mõttes ühe terviku, jutustamislaad ja ka meeleolu on sarnased. „Kuningas“ ei ole animatsioon, see on värviline film näitlejatega, mille peaosas on Olevi rollis Aarne Soro.

Film põhineb Mehis Heinsaare lühijutul „Kuningas“. Novelli saab veebis Loomingu kodulehel (http://www.looming.ee/artiklid/kuningas/) mõne minutiga läbi lugeda. Soovitan seda teha, olgu siis enne või pärast filmi vaatamist, sest niimoodi komplektis on filmi hoopis huvitavam vaadata ja näha seda, kuidas režissöör on ühe ilukirjandusliku loo visuaalsesse keelde ümber pannud. Veebikino eeliseks on seegi, et võite filmi edasi-tagasi kerida ja mitugi korda vaadata.

Teresa Juksaare jaoks on „Kuningas“ esimene aurotifilm, ta praegu veel õpib BFM (Balti Filmi- ja meediakool) viimasel kursusel ning film ongi valminud koolitöö raames, alus tuli valida etteantud novellide seast. Kui viitsite Heinsaare teksti läbi lugeda, siis saate paremini aimu sellest, kui suur töö on filmi puhul ära tehtud ja missugused on novelli ning filmi ühised ja erinevad jooned. Soovitan.

Animatsiooni võistlusprogrammis pälvis võidu Tšiili režissööri Hugo Covarrubiase nukufilm „Elajas“. See on väga võigas lugu ja asja teeb hullemaks see, et tegemist on tõestisündinud loo põhjal tehtud filmiga. „Elaja“ leiate veebikinos kimbus Shorts anima võistlusprogramm 4.

Peategelaseks on politseiametnik Ingrid Olderöck, kes töötas Tšiili luures 1975. aastal. Olderöcki tunti päris elus nimega Koerte Emand. Tema vanemad olid fašistlike vaadetega ja Ingridi puhul tuleb öelda, et käbi ei kukkunud kännust kaugele, ta sai kurikuulsaks oma inimsusevastaste tegudega aastail 1974-1980, mil ta koos oma koer Volodjaga piinas ja vägistas paljusid vange. Kui guugeldate tema nime, siis leiate ka pildi päriselu Ingridist, kes on nukufilmi nukuga üsna sarnane. Ingridi ülesandeks oli treenida koeri vägistama poliitvange. Ta sai spetsiaalse väljaõppe piinamises ja osales ka tapmistes. Tema rolliks oli ka õpetada välja uusi endasarnaseid piinajaid, teadaolevalt oli tal 70 õpilast. 1981. aastal teda rünnati, ta sai kuuli pähe ja sellega film lõppeb. Olderöck suri siiski alles 2001. aastal.

Peab ütlema, et kuigi tegemist on nukufilmiga, siis Ingridi teod on nii võikad, et ka animatsiooni vaadates jääb päris vastik tunne pikaks ajaks. Ja ega ei soovikski sellisest tegelasest näha päris näitlejatega filmi, sest ka nukkude peal mängituna on tegemist verdtarretava looga. Nukufilm loo jutustamise meetodina ei kahanda toimunu jälkust, vaid omal moel pigem rõhutab seda, täpselt mõõdetult, lühidalt, järsult, ehmatusega. 2014. aastal avaldas ajakirjanik Nancy Guzman Ingrid Olderöckist raamatu (hispaania keeles, eesti keelde pole tõlgitud).

Kes soovib midagi helgemat näha, siis laste animatsiooni programmi võitnud režissöör Guillaume Lorini film „Vanille“ on värvikirev, sümpaatne, seiklusrikas, muinasjutuline, aga samas väga eluline lugu täis muusikat. Veebikinos leiate selle programmis Shorts lasteanima võistlusprogramm 3.

PÖFF Shortsi võistlusprogrammi võidutöid on võimalik vaadata veel ka kinosaalis, pühapäeval, 28. novembril, on võidutööd suurel ekraanil Tartu Elektriteatris (kell 14.15) ja Tallinnas Coca-Cola Plazas (kell 18.45).