Marilyn Jurman kirjutas raamatu teismeliste valust

„Kirjutasin selle raamatu kogu südamest, täie pühendumusega. Suhtlen palju noortega. Usun, et tabasin selle olulise, mis noortel praegu hingel. Vaikselt loodan, et minu raamat muutub tüdrukute jaoks sama oluliseks lugemisvaraks nagu minu lapsepõlves oli Silvia Rannamaa „Kadri. Kasuema“, avaldab värske noorteromaani „Mul hakkasid päevad“ üllitanud Marilyn Jurman.

Kaire Kenk

See romaan oli Merilyn Jurmanil juba pikalt sahtlis olnud. Eelmisel suvel saatis ta käsikirja noorteromaanide võistlusele. Sama aasta talvel tuli otsus, et kõlbab raamatuna välja anda küll. Kirjastajatega Marilyn kahjuks kokkuleppele ei jõudnud. Nimelt ei usutud, et raamatus kirjeldatud sündmused võiks toimuda juba 14-aastastega. „Nad soovisid, et muudaksin peategelased vanemaks ja võtaksin draamat veidi vähemaks,“ meenutas Jurman. „Aga minu kogemus oli just selline: nimelt 14-aastaselt kõik asjad noore elus juhtuma hakkavadki!“

Marilyn palus neutraalseks kohtunikuks noore sugulase, kes luges käsikirja kahe päevaga läbi ning teatas, et tema teada on raamatus kirjeldatud sündmusi juhtunud isegi noorematega.

„Mulle piisas tema arvamusest. Kirjastusele järeleandmisi ei teinud. Andsin selle välja ise ja Hooandja abiga. Ei muutnud ega tsenseerinud eriti midagi,“ rääkis Merilyn Jurman.

Idee sai alguse tema enese teisme-east, täpsemalt koolitüdrukuna 1999. aastal peetud päevikust. Raamatus ta omaenda lugu küll ei kasuta, kuigi suurel osal tegelastest on jooni tema teisme-ea sõpradega. „Kasutan ka nende kõnepruuki, sest tahan rääkida raamatus selle 14-aastase sõnadega, kes just elab üle oma esimese armastuse ilu ja valu. Ka 1990ndate lõpu slängi olen raamatusse pikkinud. Ma tahan, et see raamat oleks noorelt noorele, mitte mingilt minusuguselt 35-aastaselt 14-aastasele. Ma väga soovin, et mu raamat kõnetaks ka tänapäeva 14-aastaseid,“ rääkis Jurman.

Ka raamatu pealkirja laenas naine ühest oma teisme-ea päeviku sissekandest. „Muretsesin, mis ma muretsesin, aga täna hakkasid mul päevad,“ kirjutas ta mõni kuu enne 14. sünnipäeva oma päevikusse. Päevikut aastaid hiljem uuesti lugedes valdas teda tohutu tunnetetulv. „Ühe päeva sissekanded on kuni kümme lehekülge pikad, nõretavad valust ja armastusest. Mul oli neid lehekülgi väga valus lugeda. Tõesti, oli hetki, kus pidin tegema pausi ja törtsu nutma. Mõned katkendid panid mind imestama, kui täiskasvanuna ennast kogesin. „Mitte keegi ei mõista mind!“ mõtlesin 20 aastat tagasi. Ja nüüd, täiskasvanuna, kogen täpselt sama. Suhtlen palju noortega ning alatihti kuulen samu sõnu. „Mitte keegi ei mõista mind!“ Tõepoolest, täiskasvanu ei saagi teismelisest aru. Aga me saame suhelda nii, et ei alaväärista noore inimese tundeid, mõtteid, tema muresid. Suhtume temasse avatult, sooja südamega, eelarvamustevabalt. Kindlasti ei tohiks öelda „Ära muretse. See läheb üle. Küll aeg parandab kõik haavad“,“ arutles Marlilyn Jurman.

Juhuslik veebivestlus

Otsustava tõuke selle raamatu kirjutamiseks sai ta pärast eriti jälki läbielamist kui sattus puhtjuhuslikult ühte noorte Messengeri-vestlusesse. „Mingid 16-aastased kutid lisasid mind eravestlusesse, sest nad ajasid minu nime ühe oma sõbranna nimega segamini. Nii sain lugeda kogu seda vestlust. See oli põhimõtteliselt kolme 16-aastase kuti kraaklemine selle üle, kuidas nad tahavad korraldada pidu, kutsuda sinna tüdrukud, nad täis joota ja siis nendega seksida. Sinnamaani oli veel nii, et ma mõtlesin „selline lugu siis“. Aga kui nad hakkasid arutama tüdrukute vanuseid, sain aru, et tuleb sekkuda. Nad tahtsid seksida 13-aastastega,“ rääkis naine.

Kui noormehed said aru, et nad olid lisanud kogemata Marilyni oma vestlusesse, siis eemaldasid ta sealt ka kohe, seega suhelda ta nendega ei saanud. Aga kogu vestlus oli siiski näha.

Naine ähmastas poiste nimed ja näod ning pani vestluse üles Instagrami, et uurida, kas tõepoolest noored nii räigelt räägivad. Tagasisideks sai ta kirju umbes viiesajalt tüdrukult, kes rääkisid, kuidas neid oli täis joodetud, ära kasutatud või vägistatud.

Praeguseks on Marilyn Jurmanile kirjutanud üle 800 tüdruku. Teema ikka sama – kuidas neid on nende endi tahte vastaselt koolis kiusatud, käperdatud, kõige äärmuslikematel juhtudel isegi seksuaalselt ära kasutatud. „Nii paljud tüdrukud on rääkinud, kui häbi neil on, kuidas nad pole juhtunust mitte kellelegi rääkinud. Ma kirjutasin raamatu, noortele, et neile meelde tuletada: te ei ole üksi! Ja lastevanematele, et ilma ilustamata meelde tuletada, mis tunne oli sirguda täiskasvanuks maailmas, kus kõik käituvad noortega kui lapsega, aga samal ajal ootavad, et ta käituks kui täiskasvanu. Ma nii loodan, et raamatu sihtgrupp ei ole ainult noored, vaid mu raamatut tõesti loevad ka noorte vanemad. Sest teismeiga on täiesti omaette aeg, kus hakatakse enda väärtuste ja maailma suurema tähenduse peale mõtlema,“ rääkis Jurman.

Raamat on autori sõnul nägemus ühe kaheksanda klassi tüdruku täiskasvanuks saamisest. Koos selle valuga ja koos selle iluga. Koos armumise ja haiget saamisega. Koos õigete ja valede valikutega. Koos pere ja kooliga. Koos sõprade ja reetjatega. „Sest täpselt nii see maailm ühe 14-aastase elus ongi – üles ja alla. Ilma ilustamata!“ ütles Marilyn Jurman.

Ta mainib ka kohe raamatu alguses: „Kui sa kannatad eelnevalt mainitud või sarnaste murede all, siis võib-olla ei ole see raamat hetkel sulle üksi lugemiseks hea. Tee lugemisse paus või jäta häiriv lõik vahele, kui tunned, et vajad ja võta ühendust oma usaldusisikuga ning räägi talle oma tunnetest,“ soovitas autor leida usaldusväärse täiskasvanu. „Ja kui tõesti kedagi pole, saab alati Instagramis kirjutada minu kontole @hashtag_eionei mida mina majandan,“ julgustas Marilyn Jurman.